Ivanov

Tere!

Väga imelik on minna ajas tagasi ja kirjutada päevast, mis juba peas hoopis teistes riiulites paikneb ning juba tolmu kogumas on, aga seda ma siiski proovin. Etendus ise toimus 28ndal oktoobril, ehk siis 3 päeva minu sünnipäevani, kuid täna on jäänud ainult üks päev minu sünnipäevani. 

Niisiis laskudes natuke ajas tagasi… Päeva algus oli jällegi hiline ärkamine, ehk sellest pole paljut rääkida, neljast aga alustasime pere söömaajaga, kuhu vend jõudis natukene hiljem, millest polnud lugu. Söömingu panime üksmeelsel nõusolekul Mari Jürjensi mängima, mis oli päris hea valik. Ta meeldib kõigile pereliikmetele ja ei tungi liialt oma muusikaga esile, pigem jääb taustale õõtsuma, nii nagu näiteks Jaan Tättegi. Kuid vanemate vesteluse lõpmatuses jäin küll vahepeal unistavalt Mari ilusaid laulusõnu kuulama, ta on ikka väga andekas laulja. Mõne artistiga on veel nii, et kohe alguses pole jõudnud kõike ilu tema loomingus ära tabada, mil seedides seda korduvalt, leiad mõne kahe silma vahele jäänud särava nüansi või iseäraliku seose. Seosed on üleüldse mu mõtlemismaailma- ja meele üle võtnud viimasel ajal. Ma olen hakanud nägema neid pea igal pool, nad terviklikustavad kogu mu elupilti ja muidu seletamatuid olukordi. Nõks ongi see, et mitte jääda kinni sellesse tavapärasesse mõtlemisse, et lähedki kaasa ja nii ongi. Closed case või folder. Pigem just tihedamalt mõttetööd teha kindlate olukordade kallal ja seejärel tõeliselt mõista, mis läks seal hästi, kuid teises kohas kehvemalt. Seedides väga mitmeid situatsioone, mis su ümber toimub, olles veel mõne teise inimese eluski… See on natuke Sherlock´lik, mis võib-olla on võimalik, aga kindlasti pole sedaviisi kõike kontrollimaks suuteline tavapärane lihtne kodanik. Seda segustada puht lihtsa mõtlemisega annab küll, kuid see pole põhiidee eesmärk, siht on tegelikult laiem. “Seos” jällegi seisneb laiemas pildis – kas või tänapäeva meediale ja muule lahedale infomassile pilku peale visates.  Meil on võimalus valida nii palju informatsiooni, kuigi piisaks tegelt palju vähemast, kuna tegelik info tarbe põhimõttelisus seisneb selles kui edukalt ja efektiivselt suudab inimene selle info ära kuulata, veel paremal juhul analüüsida. Seejärel kerkib esile valik: kas teisest kõrvast välja lasta (kuna pea tõesti ei ole prügikast), või mällu ja pähe talletada. Edasises elus kasutusse võtta ning jälle kergema tundega suures linnapildis ringi tatsata. Igatahes see tundub vägagi tähtis tähelepanuäratav mõte tänapäeva üldmelus, mida nt koolid kahjuks praeguse süsteemi järgi ei edasta. Sest sealt saab veel rohkem materjali, mida kõike igas aines samal “väga heal” tasemel analüüsima peame. Aga kool kooliks, sellest rääkima ei hakka seekord. Seda mõtlemisviisi olen ka teatrietendusi vaatamas käies rakendama asunud, et ei tasu kinnistuda sellesse mugavasse istmesse ja ainiti ühte vaatevinklisse – mitte, et mõnikord nii ei oleks teatris ka mõnus käia. On küll. Aga seda saab pigem siis kasutada kui lähed mõnda mitte nii sisutihedat etendust juba teist korda vaatama – kas siis humoorikuse või mõne teise endale mõjuva asjaolu pärast.

Küünal põleb laual ja AK-st käivad järjekordsed Kataloonia teemalised uudised, mitmendat päeva seal see kajastub, ei tea. Muidugi tähtis teema, kahtlemata, aga kui oled ise lootusetult ja mitte põhjalikult kulgu kuulama hakanud, siis tundub see nagu aina korduv deja vu. Nii täpselt nagu iga kogetava infokübemekesega elus, nii ka teatriga, lihtsalt vaatamas käies ja üldpilti nautides, hiljem sujuvalt tavaellu taganedes ei pruugi etendustest kohe üldse mitte kätte saada seda, mida võiks saada. Nt enda põhjal, muidugi ma olin siis noorem ja vähem tähelepanelikum, aga mõned aastad tagasi vaadatud häid tükke ma ei mäleta enam väga põhjalikult. Nüüd jääb küsimus – kas ma olin pigem laisk, mida ma kipun olema, ja ei mõelnud tükile iseteadlikult peale etendust, või ma lihtsalt ei mäleta oma mälu pärast tollest tükist midagi. Kõlanud on ütelus, et mis pole tähtis, see meelde ei jää. Aga kui see tükk ikkagi puudutas mind kuidagimoodi, siis ta oleks pidanud ju meelde jääma, nt visates pilk peale sellele aastatagusele kavale või süzeele, meenuvad mõned udused uitpildid peas, aga vaevalt midagi tabavat teksti vallast. Ehk point, milleni ma väga suure ringiga alati lähenen, on see, et peale etendust mõtelgem veidi selle üle, mida lavastaja soovis vaatajaskonnale edastada, mis oli tema soov, sest üldiselt selline pakutav sisu eksisteerib, v.a mõned üksikud erandid. Minu jaoks üks väga sisulage tükk viimasel ajal oli NO lavastus “päev pärast vaikust”, mis mingil moel kujunes isegi toredalt naljakaks. Lugeda võis küll etendusest välja nii mõndagi, aga kui paljud seda reaalselt üritasid, ja kui mitmed mõtted publikus oleks sarnanenud, ei teagi. Pigem oleks siit-sealt kostunud pool sosistades juhmid, kuid õigustatud küsimused: “mis see nüüd oli?”  Kui tükk isegi väga ei kõneta, siis mõelda tasub ikka! Tõesti ürita, sest siis endalgi parem tunne, et raha läks ikka mitte ainult toetuseks, vaid natuke kasutegur oli ka sees. Mil tükk kõnetab ja meeldib, siis peaks lausa kohustuslik olema üles täheldada enda arvamus, meeleolu, tunded ning etenduse sõnum, mis sinu arvates kõlama jäi. Endal on see arusaam vähemalt edasijõudmise märke avaldanud, kuid võib-olla sugereerija sellises olukorras saadki olla sina ise. Kui analüüs või järelkaja peale teatritükki loomulikult kirjapanduks ei saa, siis pole ka mõtet neid sõnu endast välja pressida. Mõnikord on vaja ainult kirjutadada, et mõista, millest sa ilma oled jäänud.

Olen tagasi köögilauas, kus toit auras ja Mari Jürjensi plaat mängis. Mõned kingid sain juba kätte, üks neist oli ka muide minu õhtune etenduse pilet Draamateatris “Ivanov”ile, mille kinkis mu teatrit jumaldav ema. Paljugi ema pärast ma vist nii sageli teatris käingi, ta vedas ikka ja jälle mind kaasa kui mõni noortepärasem tükk oli. Viimastel aastatel ma hakkasin juba ise mõikama, et… kuule pole täitsa vigagi mõnel ju. Nüüd olen minagi juba päris sagedane jälgija. Tšekkan ikka aeg-ajalt teatrite lehekülgi tükkide osas ja puht niisama uudistan, sest fb-st ma ju ajutiselt loobusin septembri alguses. Tuli neid alternatiive otsida, mis ei osutunud tegelikult üldse keeruliseks, alguses oli raske ajaga midagi peale hakata, nüüd jääb aga jälle aega puudu, et kõigest mida tahan, oma osa saada. Eks ma kuidagi proovin eluga peale Kaitseväge harjuda. Ema oli küpsetanud lambaliha, ma küll suurem lihaarmastaja ei ole, eriti viimasel ajal, pigem proovin selles suunas liikuda, et tarbiks veidi vähem, kui muidu siiamaani harjumuseks olnud. Pihlakaoks vaasis kaardus nõtkelt ja kunstiliselt laua kohale. Talvine sünnipäev, tavaliselt lund pole küll mu sünnipäeval esinenud. Tõdesin endale, et Mari on ikka üks igavesi lemmikuid, kuuldes tema sõnu laulust “Tuhat elu” vajus pea jälle heas mõttes natuke viltu. Kõlasid nad nõnda: vahel mina endale ei mahu pähe… jne. Söömaaeg läbi saanud, vedasime igaüks end kuhugi pikali, sest vein ja soe toit oli jalust nõrgaks teinud. Hea oli veidi leiba luusse lasta enne tihedat keskendumist draamas, etendus pidi muidu 4h kestma, sealhulgas siis vaheaeg ka, õnneks.

Jõudsin etenduseni… hakkasin 25 minutit enne liikuma tipa-tapa, et saaks natuke ringi vaadata kohapeal. Pileti kontrollija sõnas muheledes, et väga väike pilet mul, aga ikkagi pilet! Nii ta on, vastasin ma kergelt naeratades. Sain kava ka ostetud, mida plaanisin üles jõudes, enne etendust veidi uurima hakata. Mu istekoht oli ka huvitav, nimelt istusin ma loož 5-es, istmel 1. Ma pole enda mäletamist mööda Draamateatri loožis istunudki, ehk juba sellepärast uudne kogemus, niimoodi ülevalt alla näitlejaid ja tükki jälgida, põnev. Enamus publikust uurisid kavasid ja sumisesid, eelmuljetasid veel koridorides. Istekoht oli väga mugav ja vaade niisamuti päris hea. Paiknesin parajal kaugusel, et ilmeid näha, ent samas ka suurt pilti tajuda. Mind hakkas huvitama kes mu kõrval loožiistmel istub, kuna seal polnud veel kedagi. Kõik teised loožid olid täidetud, loožis vist käiakse tavaliselt kahekesi mõtlesin ma endamisi. Inimesed tunglesid ja otsisid oma istekohti, nagu oleks valik kuhu istud. Sammul (Nikolai Aleksejevitš Ivanov) tuli juba lavale nii muuseas, oodates kuni publik rahuneb. Ise otsustasin, et loen kava hiljem, ja pigem kirjutan, täheldan olukordi üles. Sammul sosistas publikule… palun lülitage mobiiltelefonid välja. Mu loožipartner saabus ka, ei saanud enam laiutada, kuigi ruumi oli ikkagist palju rohkem kui all saalis istuvatel inimestel. Etenduse avapauguks, sõna otseses mõttes, sai Mait Malmsten (Mihhail Mihhailovitš Borkini) tulek. Ta hiilis Ivanovi selja taha ja tegi oma relvaga paugu (jälle need paugud…). Ivanovi onu krahv Matvei Semjonovitš Šabelski, keda kehastas Aivar Tommingas, meenutas mulle õudselt ühte teist näitlejat. Nimelt Harry Potteris Professor Horace Slughorn´i kehastanud Jim Broadbent´i, see sarnasus oli hämmastav, tõstis mul küll paraja muige suule kui selle seose jälile sain. Ja muide Sammul meenutas veidi kahjuks (või õnneks) Jaagup Kreemi, oma üldiselt väsinud oleku ja pikkade juustega. Kui etendus oli mõnda aega kestnud, juhtus üks minu jaoks esmakordne asi teatris, või pigem juba päris elus. Nimelt saalis oli kellegil publikust langetõbi ehk epilepsiahoog tulnud, etendus seiskus ja lambid läksid põlema, kogu publik ahhetas ja siit-sealt sooviti kuidagi abistama minna – nii minagi. Aga selle hoo tulemise puhul pole nähtavasti muud teha kui inimene külili keerata ja oodata kuni hoog lõppeb. See läks küllaltki ruttu üle, kuid vapustas kindlasti nii publikut kui ka näitlejaid, ikkagi erakordne juhtum. Naisest muidugi oli kahju, ilus õhtupoolik muutus nõnda, samuti jäi etendus nägemata… Ei tea kas see oli kokkusattumus või mitte, aga noort semstvoarsti Jevgeni Konstantinovitš Lvovi mängiv Kristo Viiding ruttas lavalt naise juurde ja pakkus talle peale toibumist vett. Tegevus sobis sellega, et teatrist-ellu ikkagi arst edasi, mingis mõttes võib-olla tundis Kristo ka alateadvuslikult kõige enam sellist kohustust, kuna näitlejad kipuvad oma rollides päris sees olema etenduste ajal. Igatahes see oli huvitav märkamine jälle. Sammul tuli lavale teatades, et naisega on kõik õnneks hästi, ja et nad jätkavad meile tuttavast kohast etenduses.

Muusika, mis mängis etendusel, jäi tiba vaikseks, aga muidu efektiivne. Koos muude meeleolu loovate helidega, mida tehti lavaväliselt, huvitav idee. /Seisan pargis ja kuulan kuidas öökull huikab. Hing pahupidi, ja öökulli tapp./ Sulenooled kaarega lendamas alt uuele tõusvale lava katusele, ja samal ajal saatev dramaatiline muusika oli väga võimas kogupilt. Seos lavaga siis selline, et Eiffeli torn ehitati samal ajal kui Tsehhov kirjutas Ivanovi, millest tulenevalt Uku Uusberg (lavastaja) oli saanud mõtteainet. Senine lava tõusis n-ö ülespoole, ja alt tõusis uus lava, kus oli juba uus stseen vastava miljööga juba ootamas. Lavasid ühendasid Eiffeli torni moodi konstrueeritud terastorud.

Ma nautisin Markus Luige näitlemist, ja tema mõtete väljendamist nii pooleldi kokutades, ta meeldis mulle “Becket ehk jumala au”s ka, aga käesolevasse etendusse selleks külalise tegelaskujuks ja potentsiaalseks poissmeheks sobis ta ideaalselt, priima. Markus Luik hakkas midagi Zinaida Savvišnale (Ülle Kaljuste) ja Marfa Jegorovna Babakinale (Harriet Toompere) seletama, millele Savvišna, linnusulgedes daam, vastas täiesti õige – aga külaline polnud jõudnud oma mõtetki ära lõpetada. Babakinal oli papagoi õla peal, kes minu etenduses ei rääkinud, aga teed jõi küll! Minu üllatuseks oli ka 28. lend esindatud, nimelt üks külalistest (keda oli kokku viis) oli Priit Põldma, lavaka tudeng, väga meeldiv! Guido Kangur, kes mängis Pavel Kirillõtš Lebedev´it sümpatiseeris ka tohutult, tõesti väga hästi mängis enamus kohad välja. Oli hästi rollis sees. Saabus Liisa Saaremäel nagu päike, erkkollases kleidis, kes mängis Sašat, Lebedevite tütart. Muusika läks käima ja tekkis hetk, mil keegi viies külalisest (poissmeestest) oleks pidanud Saša tantsima kutsuma või vähemalt midagigi tegema. Istume pigem – kirjeldati lootusetuid poissmehi nurgas. Loiud, tuimad ja mitte midagi tegevad. Tehke siis ometi midagi! Ükskõik mida! Kui enne oli saalis miljöö hea, kuid tunne laval veel võib-olla mitte kõige õigem. Siis tõelise elu, mida enne polnud, tõi lavale Ita Ever, kes mängis Avdotja Navarovnat. Ita innustas poissmehi. Õhk olevat ka igavusest juba hangunud seletas ta. Üks väljapaistev tegelaskuju minu jaoks oli ka Lebedevite ülalpeetav Jegoruška, keda kehastas Lauri Kaldoja. Esile paisits ta vast esimest korda siis kui tal paluti küünlad ära kustutada, seda tegi ta aga väga iseäralikul viisil – karjudes neid kustu. Ta oli tegelane etenduses, kes ei öelnud mitte ühtegi sõna, vaid näitles ainult miimika ja silmade abil, see meeldis mulle väga. Palju nöökis tekst nooruse ja nende kaasaskäiva saamatuse kallal, irooniliselt sõnati, et “noored inimesed särtsu täis”. Jegoruška piibu pahvimisest tuli ka pidev lõhn, mis oligi lõpuks terve saali täitnud. “Nii igav on, et jookseks vastu seina või teeks hoopis teistelegi kuidagiviisi haiget” – kajastub tänapäeva ülimalt selgelt ja tabavalt. Sammuli järsk viis rahulikust tõsiseks ja elavdumaks muutuda oli fantast, aga see tekst, mida ta rääkis jäi pooleldi arusaamatuks, ei tea kas pidigi nii. Võib-olla istusin liiga kaugel ja kõrgel.

VAHEAEG: Ostsin ühe heleda ja tumeda šokolaadise trühvli alt puhveest. Korra seisin inimestemelus, siis aga loobusin nähes ainult ühte teretuttavat, ent siiski inimest kellega võib-olla vabalt kõnelema ei asuks. Kraksutan oma kaela endalegi juba ebameeldivalt, siiski pärast on kas väga hea või väga halb – seekord õnneks esimene. Jäin seinale pandud maale uurima oma korrusel, “unenenud öösse”, “armunud õunapuu” jne. Minu korrusel oli ka puhvet, oleks ma seda enne teadnud, poleks pidanud nii palju liigutama äkki, kaval muie tänapäeva inimese näos. Aga trühvlid olid päris head. Just tabasin selle hetke, kui näed seda tuttavat kellega pilgud kohtuvad, äratundmiseni lausa, aga siis järgneb ikkagi ilmetu kõrvale vaade. Vaheajaks jäeti lavale läbi ümmarguse lavariide tulev valgus, meenutas kohapeal nähtud maali “suur mustikas Kuu ees”. Tore. Muide vaheajal sai ka natuke karjeid ja ahhetusi, n-ö teatrit elus endas. Keegi naine all saalis karjatas – kõikide pilgud olid suunatud sinna, ma ei hakka spekuleerima ka, mis seal juhtuda võis. Tänapäeval reageeritakse väga sageli üle. 

Teine osa: konjak, kitarr ja tool – mida veel tarvis. Mina jätaks konjaki ära, selle asemel näiteks hea suur päevik ja teritatud harilik. Teises pooles lõid rohkem tunded mängu, ja samuti keerles kõik ümber Ivanovi keerulise siseelu. Kui esimeses pooles polnud eriti peategelast välja paistnud, sai Ivanov teises pooles pigem esile kerkida. Sammulis nägin väga palju endaga samastuvat, ta just kui mõtles valjult terve etenduse vältel, tohutu tekst, mis tal peas pidi olema. Ta ei olnud oma tunnete isand, ja raske oli ratsionaalseid otsuseid teha. “Melanhoolia tuleb nurka visata… ega sa ei ole mingi gümnasist.” Iga tegelane sai väljendatud oma tähtsusest hoolimata. Tšehhov ei ole ühiskonnast ja üldisest elust mitte kedagi välja jätnud, võib-olla isegi mõne argliku külalise juurde lisanud tavapärasest olukorrast, kui see külaline tegelikult hoopis kodus passiks. Andis mõtteainet ka selle kohapealt, et inimesed ei pruugi kohe üldse aru saada, mis seisus sina oled, ja võivad nii tihedalt enda asjades kinni olla. Seda esitles siis aktsiisiametnikku Dmitri Nikititš Kossõhhi mängiv Raimo Pass, kes ükskõik, mis ka teemaks oli, lähtus ikkagi enda slämmidest ja kaardimängust. Ainult läbi oma kompleksidejada reageerida vist on vale, aga samas selles peitub mingi võlu, siiski võtta hetki ja olukordi puhtate lehtedena on püsima jääv väärtuslik oskus. Võluv oli lõpu nutufoonia, kus nutsid lõpuks kõik laval olnud viis näitlejat. Ja ei teadnudki ise kohe kas naerda või nutta, seal olid Liisa Saaremäel, Aivar Tommingas, Guido Kangur, Ülle Kaljuste ja Harriet Toompere. Valguse kasutus oli hea kogu etenduse ajal. Lavade kasutus oli väga uuenduslik ja huvitav, jooksis ladusalt. Kõige enam paistsid silma hea näitlemistööga: Kristo Viiding. Guido Kangur, Ita Ever, Indrek Sammul, Markus Luik, teised olid ka head, aga mainitud nimed paistsid enim silma. Grand finale oli see kui Ivanov peale püstolitega vehkimist ja laskmist, pidas monoloogi, või enda mõtete aruande publikule. Siis aga üllatuseks kõndis 12nda ja 13nda rea vahelt kuni põrandani ning laskus seal kummargile. Liikus ta istmetele astudes aeglaselt, ja palus kohtadel istuvatelt publikult käsi toetamiseks, see oli väärt lõpp. 

Draamateater on kõige pidulikum teater, ja see üldine meeleolu on ka seal alati hea.  Tükkides pole suurt peitlikku sügavamõttelist sisu, aga sisu ja teksti mida jälgida on tavaliselt palju. Olles seekord Draamas meenus mulle pisiüritus “arvustuste öö”, millest ma 12ndas klassis käies osa võtsin, nimelt me saime informatiivse tunni, kuidas arvustada etendust ja mida täpsemalt silmas pidada lavastust vaadates. Seejuures asusime kuskil 10kesi etendust “Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonikat” vaatama ja hiljem arvustama, tutvusime teineteisega ja teatriruumidega. Mis võib-olla kõige huvitavam ja märkimisväärsem, saime kõik koos ööbida Draamateatris, üleval ühes saalis, jah see oli omamoodi kogemus. Aga sealt meenus ka see, et kõndisin isegi kord seal Draama laval, sealt paistab publik palju teistsugusemalt… seda ma sealt vaadates kunagi mõtlesin, ma mäletan. 

Teatri põhisuund on tavaliselt tervitada etenduse lõpus publikut mõne küsimuse või mõtlemapaneva arutelmaga kas ühiskonda või hoopis inimese sisemaailma liikudes. Tšehhovi “Ivanov” ja Uku Uusberg said koos sellega hakkama, palju tekstist kõnetas tänapäevagi, ja pani mõtlema väärtustele, nii enda elus kui ka üldises ühiskonnas meie ümber. Üldiselt tükk meeldis ja lavastaja tööd peaks ka kiitma, Uku Uusberg sai hästi hakkama, loodan, et M. Gorki Linnateatris tuleb kas sama hea või veel parem.

Hinnang: 4

 Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanov“

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Tõlkinud Ernst Raudsepp

Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (külalisena), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

Kava oli samuti väga põhjalik ja ilusa kujundusega. Kes üldse kavasid teeb?

 

Tšau!

 

No mida etendust.. (unistajad/esimene lumi*, kaunis õhtu!)

Tavapärane elu:  Ema oli koju tulnud ja kohe-kohe pidi saabuma igaõhtusel rutiinil põhinev küsimuste laviin. See õhtu ei saanud olla teistsugune, nii ta algaski, aga lõppes ka sama kähku. Millegipärast kipub nii tavaliselt olema, et kui ainult ühel osapoolel vestluses jätkub küsimusi teisele, siis vajub kogu olukord, kuna kaua ikka üks inimene keskendunult kuulata ja mõnikord mühatada suudab. Tegelikkuses mängis arvutis Ben Howard´i vana lugu ning mõtted olid igal pool mujal, kui huvi pole siis ei suuna tähelepanu ka. Järsku aga, täielik vaikus, võib-olla midagi muud, see tundus nagu vaikus, aga tavaliselt midagi ikka kuuleb, isegi kella tiksumine oli just kui seiskunud, milline uudne rõõm see oleks kui maailm oleks seisma jäänud, aga mina liiguksin kuhu hing ihkab. Tund, päev, nädal – oleks võib-olla jah nauditav, ent lõpupoole juba talutav, aga eks ma hakkaks jälle midagi igatsema, tahtma, soovima, nõudma. Sellised me ju oleme, alati on midagi ikka vaja, muidu pole rahul. Kõik hägustus, ma istusin ikka veel ja tekkis tunne nagu mul oleks koheselt nägemisprille tarvis. Et midagi teravalt näha läks iga kord kindla peale vähemalt 5-10 sekundit aega, ja siis oli ka veel raske keskenduda. Tundub, et see vajas lihtsalt harjumist, ma hakkasin vaikselt valmistuma õue minekuks, sest mul oli tänasele õhtule läbi ema saadud teatripilet. Etendus toimus NO-s, ehk siis palju kõmpida polnud, siiski umbes 20 min enne algust oleks mõistlik esimene samm sinna suunas astuda. Võtsin kaasa hariliku, märkmiku, natuke raha, ja tühja telefoni – hea lisaraskus taskus… tõesti. Seda avastasin tänaval alles, et ta tühi on, kui hakkasin isuga telefoni märkmeid tegema, see-eest kulges aga terve tee nägu märkmikusse suunatult ja kätt külmetades, kuid siiski ei millestki sõnu välja võludes. Õues polnud viimasel ajal hea ilm olnud, see kippus nii tegelt üldiselt olemagi, ei pilgutanud silma ka selle peale, et taevast mingit lörtsi taolist ollust alla sadas. Kodutänavalt allapoole jalutades tabas ninasõõrmeid hea suitsu lõhn, see tulest tekkinud, mitte sigareti oma siis seljuhul. Tugev tuul puhus näkku ja lõputult lehti oli kogunenud teeäärde. Millegi tõttu meenus mulle peas Alenderi laul “võta mind lehtede varju”, tore hakkas kohe sees.

Ma jõudsin kahtlemata NO majja liiga vara, võib-olla oma kiire tõtaka sammu tõttu, mille tempot suurendas veel see krõbe külmus, mis õues hoogu kogus tuule abil. Piletiga oli kõik vinks-vonks, lugesin natuke kava veel üle ja tegin eeltööd n-ö, et peale etendust ei saaks endale ette heita midagi sarnast “miks kava ja kirjeldust põhjalikumalt ei lugenud, äkki oleks paremini aru saanud, hm?”.  Djah, igatahes, järsku hakati inimesi sisse lubama. Kohe sisse astudes kõnetas mind üks näitlejatest ja selgitas, et istuda võib pea igale poole: aknalauale, maha (kus olid ka väikesed istumisalused), või hoopis turvaliselt toetada seina (põikmõte – tuli meelde kuidas koolis korrutati, et sein seisab ilma sinu abita ka püsti, seisa korralikult! hah.). Tore, läksin siis uudistama, kust saaks kõige parema pildi etendusele, väga üle mõtlema ei hakanud, haarasin ühe sinise padja ja laskusin istukile, nõjatudes nõks vastu seina. Ma oleks vaimselt pidanud valmistunud olema, et see tuleb järjekordne NO-le iseloomulik etendus, ehk väga-väga absurd ja omanäoline (õnneks, selles etenduses tekkis vähemalt mingisugune mõtteahel ja suund kuhugi, isegi kui see suund oli jube ja rõve kohati, siis vähemalt kuhugi jooksis mõte). Ent ei välista seda, et mõnel hetkel ma lihtsalt vahtisin seda ilusat valget seina, kuulasin tehtavat muusikat ja eksisteerisin – mis polnud ka halb, tõesti see tunne oli absurd, aga mõnus samal ajal.

Etendus koosnes põhimõtteliselt kahest osast, milleks üks oli bändina esinemine, instrumentaal oli enam-vähem, aga mikrofonidest kostus enamjaolt karjumist ja röökimist. Teine osa oli see kui seina peal näidati kaamera abil, kuidas nad improviseeritud saali keskel valge linaga kaetud mööblis (toas) midagi teevad. Mida nad täpsemalt tegid, jäi mulle kahjuks natuke kaugeks, ma proovisin igatimoodi läheneda ja mõelda kas see puudutab kuidagi mind või ühiskonda, leida varjatud mõtteid, märke, sümboleid. Midagi leidsin, aga kahtlen, et teiste leitud saak sarnanes minu omaga, ehk huvitavaks kujunes see visuaalne pool, tekst jäi pigem segaseks, aga kahjuks visuaalne pool polnud ka kõige meeldivam vaadata. Samas äkki peituski seal see ähmane omapärasus, mida lihtsalt sõnastada ja kirjeldada me ei julge. Mõte iseenesest oli hea, et näitlejatele publik sel hetkel ainult kaamera, samas me kuuleme ka päriselt mis nad teevad, ja näeme natuke läbi selle valge riide. Varbad olid lõpuks ära soojenenud, muidu olid nad täiesti jääkülmad, kuigi korralikud saapad jalas ja puha. Seinad seal ruumis olid kunstlikult ära kujundatud – mõne koha pealt musta värviga plätserdatud valge sein, kus paar kunstisooritust meenutasid nägusid. Polnud üllatus, ma kipun otsima igal pool ja kõiges nägusid või kujundeid, nii on elu põnevam. Pilgu püüdsid käerauad, mis rippusid kõrgel saali laes lühtri küljes, mis pani mitte millelegi mõtlema. Tundsin ennast nagu potilill seal põrandal maas, tegelt aknalaual olid ka mõned inimesed, siis ma vist potilill ikka polnudki. Minuvanune poiss asetas seljakoti põrandale ja käis selline kolks nagu tal oleks seal üheliitrine vodka peidus, aga seda mõtlesin või märkasin arvatavasti ainult mina.

Karjumine alguses meenutas head sissejuhatust meie tänapäeva varjul olevaisse tunnetesse, mis kuidagi enam meist ei välju. Kirjutame me ju ainult sotsiaalmeediasse, ent lähedust enam ei ihka ning kui ihkame, siis leiame midagi, mis asendab selle pooleti, kaugeltki mitte täielikult. Kui valguseid hakati timmima, siis muutus kogu olemine hubasemaks. Kuumkott pannil, munade peal, hea munalõhnaline kott, kes tegi? Sürr… aga cool? Ma lugesin kohe välja enda arvamuse sellest, et üldiselt “asju” koguneb maailma liiga palju, aga seda arvatavasti mõistnud olen muudel põhjustel, lihtsalt tabasin mingi seose selle pildi põhjal.

Unistaja reaalsus avalikkuses, kui poisile armastus näkku suruti, siis ta ei julenud seda vastu võtta, kuigi see oli ju tema tahtmine olnud nii-nii kaua? Peegeldus sellest kuidas päris armastus on hägustumas, ja mida tänapäeval üldse üksteist armastades sõnade all mõeldakse (kui üldse koos olles need sõnad teineteisele silmast-silma öeldakse). Teisalt, kas üldse peab neid sõnu järgima, võib-olla on nendest piiridest väljaspool püsimine hoopis ladusam, ei pea mingit komplekssemat süsteemi looma, kui toimib väga lihtne mõtlev keha ja teine mõtlev keha kokku põimitult.

See etendus lõi reaalsuspildi mu silme eest, kadus olevik, nii muuseas tundsin end kui unenäos. Ent see polnud tore uni, vaid hoopis segane, keeruline ning arusaamatu, aga uni, seda vähegi mõistes, ikkagi mingil moel võluv ja kutsuv. Avalikustas lolluse ja rumaluse meie kõigi ühtses maailmas olemises – inimene, kes istub aasta aega kodus, ja ei välju, et suhelda inimestega päriselt. Läheks siis näiteks päris ehtsale kohtingule, jah kohtingule no mida iganes – kasvõi koos kuhugi parki ja rääkida näost näkku, ilma internetita. Kus me praegu oleme? Ja kuhu mahub meie elus armastus? Isoleeriv telekas, elan läbi teleka päris maailmaga, mida mugavam seda kitsama silmaringiga. Bänd ja toss meenutas mõnusalt Kultruuiklubis Kelmis veedetud õhtuid viimastel aastatel. Vaadates ei kuhugi, siis jälle seina, tabasin ühe ilusa pildi, nimelt trummari vari peegeldus väga kunstiliselt seinale, seda sain hea paar minutit mõnusalt nautida 🙂 “midagi ilusat kah siis” tõdesin endale vaikimisi, kergelt muiates.

Muusika raevukus ja raskus viskas me ette tegelikpildi argipäevaelust tavakodanikul, päevast päeva sama, aga ise võib-olla rahul, ehk mis on siis mure? Sama poiss, kes nagu oleks enne oma alkoholi olemasolu mulle paljastanud, tegi etenduse ajal vähemalt 10 instagrami salvestist, õnneks ta oli ainuke. Kõik kisus üldises pildis nii häguseks ja uduseks, see oli aina rohkem unenägu, kuni enam ei teinudki vahet. Mõeldes kõigest, ja samal ajal ei millestki, kes ma olen, kus ma olen? Kas me üldse oleme enam siin tekkis mõte, kui seinale ilmutati visuaalpilt samast toast, aga täiesti tühjana, vabana. Lõi erinevad uitmõtted pähe: kas see pilt seal on olevik või minevik, ja kas me mõtleme mis siis oli või, peaks hoopis mõtlema kus me praegu oleme ja kus me olla tahame kui kunagi jälle tagasi mõeldes ennast mõtlemas tabame… ühel kutil oli peenis selja peal (kritseldus, iseloomustab ka tükki). Transs, seisundisse haarav, fantaasiasse suunav. Lõpuks kui oli täiesti pime ja muusika mängis, siis tekkis väga meeldiv seisund, kus oleks isegi veel mõnda aega olnud. Ehk kui muusikast tekib uus vaikus, ja siis saab päriselt vaikust kogeda, ikka viibides veel pimeduses, tekkis ilus hetk, seda momenti elaks mitu korda läbi. Vast sellepärast ma öökull tihti olengi, et öösel tabab kogu maailma see vaikus, vähemalt argipäevadel.

Jamh, seda etendust oli võimatu hinnata, mispärast ma otsustasin, et lihtsalt jutustan olukorda nii kuis välja kukub. Ma kirjutasin märkmeid väga mõnusalt umbes poole aja etendusest, mõned isegi täielikus pimeduses. Meenub “Beckett ehk jumala au” suveetendus, kus ma kirjutasin pea 6 lehte sinka-vonka märkmeid täis, ja ma pole neid siiamaani vaadanud. Kuna peale etendust viskasin pilgu peale ja päris õudne nägi välja, üks lause teise otsas jne, etendus ise oli küll väga hea :)! Veel mõtteid pöördudes tagasi käesolevasse hetke: kas see ongi lõpp? Kuskil baaris, vetsus, müra, muusika, pimedus… hämar ja hubane. Ähmased ja udused kogud, kõik seisab, ükski keha ei liigu, kõik jälgivad seda, mõtlevad midagi – või lihtsalt vaatavad, vaatamise pärast, nagu oleksime kõik surnud. Paneb elu üle mõtlema, teatud meditatsioon. Improtud tuba oli ka väga vinge, laud külili lükatuna osana seinast, samuti osa seinast kattis tagurpidi keeratud maal, renessanssilik härra hoidis raamatu lahtisena käes. Seda etendust ei oska hinnata, tõesti ei oska, ta oli väga NO-lik, kui kellelegi anda mingit aimu NO-teatrist, siis võiks seda vaatama saata ja öelda: “have fun”. See oleks just õige amps külluslikust sürrteatrist.

Teatrist välja astudes oli kogu linn kattunud valge kihiga… ehk lumi!!! Mina aga: tohoh! Mulle õnneks meeldib lumi ja külma ilma vastu pole ka midagi, pigem põhjamaine inimene vist. Ja peale sellist suve ma juba ootan ilusat talve pikisilmi. Igatahes see suur ilmamuutus süvendas kindlasti selle õhtu mu mälusoppidesse, vaevalt ta kunagi säält kaob. Väga soe oli laskuda jälle oma kodusesse tooli, kõrvadele pakkuda veidi Ben Howard´it ja tumedat kalja mekkida.. jes. 

Hinnang: 3, kui on tahtmine argielust veidi eemale saada, siis see sobib väga hästi, selline järsk ja äkiline. Otseselt ei soovitaks vaatama minna, ma arvan, et on muud, mis väärib praegu rohkem tähelepanu meie teatrimaailmas, ent siiski n-ö mõnikord omas mullis viibijatel tasub ikka läbi hüpata, no NO ikkagist.

ja info:

Etendus: NO36 Unistajad

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)
Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen
Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer
Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

kogu etendus oligi minu silmis unenägu, lühikokkuvõte

Peatse jällenägemiseni :)!

Pühapäevane pehme olelus: Mihkel Muti vestlus vaimusuurusest Linnateatris

Tänane põhisündmus oli vestlus kirjanik Mihkel Mutiga, mis toimus Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis, ja mida juhtis Märt Treier. Sündmuse leidsin jälle muuseas üks päev linnateatri lehte külastades, mul polnud aimugi, et selline vestlussari eksisteerib. Ja üldse, Beethoveni sõprade klubi olemasolu tuli mulle samuti üllatusena. Nii et läksin päris pimesi sinna, kuna tõesti mitte midagi arvata ega oodata ei osanud. Muidugi enne olin seal toas korra käinud, see juhtus Linnateatri täika ajal, kui sai sealt omale Noorsooteatri riidest kott ostetud, ja oma rohelise jaki leidsin ka sealt (õnnelik leid). Tänasele üritusele läksin üksinda, kuna emal oli midagi ees, ja K – kes just eile Tartusse oli läinud, ei jõudnud tulla, mil mul ei tulnud kedagi teist praeguses eluhetkes pähe, kes võiks taolisest üritusest kell 14:00 pühapäeval keskendunult sama huvitatud olla kui mina. Kohale jõudes oli umbes pool tuba täis, sai koha vabalt ära valida oma tahtmistele ja mugavustele vastavalt. Ma valisin suure kaheksase laua kuna seal tundus veel teisigi üksikuid tulijaid olevat, teised kolmesed ja muud lauad olid enamus okupeeritud. Endale üllatuseks olin pea ainuke noor seal salongimelus, kuid see ei seganud üldsegi, tekitas hoopis hea tunde. Ruum oli väga kultuurist läbi imbunud ja hubaseks valgustatud.

Pauligi kohv natukese piimaga ja šokolaadiküpsis kõrval polnud paha algus, mida saatis veel ilus Beethoveni muusika. Mutti päriselus näha oli (võib valesti ja veidralt kõlada, aga nõnda mulle esmapilgul tundus) joovastav, ta teosed on mul viimasel ajal järjest nina ette sattunud, ja see, et ma muuseas tema vestlusürituse leidsin oli küll üks väga-väga mõistlik kokkusattumus. Hakkasin maha istudes kohe märkmeid tegema, valgus langes vasakult paremale, nagu enamustel kordadel minuga juhtub. Nimelt ma olen vasakukäeline, ja siis ma pidin oma varju sees kirjutama, või jällegi istekohta muutma, aga põhiline faktor, mille järgi ma istekoha valisin oli see, et seal ei pidanud põhimõtteliselt kordagi kaela liigutama. Imelikult kähku võtsin omaenese eilset nõuannet kuulda, aga no võib-olla läks õnneks – äkki hoopis alateadvus? 

Aga üritus kujunes väga nauditavaks, Muti puhul paistis otsekohe silma erakordselt hea verbaalne väljendusoskus ning osav viis leida parajalt maitsekas sõna iga olukorra iseloomustamiseks, eks tal ole paras kogemus ka selja taga. Teemasid oli palju, nii et ei teagi mida täpsemalt välja tuua, või kust üldse alustada. 

Meenutused, märkmed ja mõtted:

Avatus, pseudopoleemika, vaimne selgroog, Eesti mets ja äärealad, looduse väärtus, miks loodus on üldse tähtis meile, masohhism, Euroopa mugavus, enda eest seismine, ohvrite toomine, esoteerika, orientalistika, isiksuse vabadus tänapäeval (plussid ja miinused), isiklik elu ja vaimne julgus mõelda suuremalt, lõbus teooria, et kui alustada millestki rääkimist, siis inimene ikka jõuab omale elus kindlaks jäänud kompleksideni (Freud, Jung). Mutil oleks see ka peaaegu juhtunud, aga ma arvan, et tal on neid mõtteid nii palju, et vaevalt keegi aru saab, milline see kinnistunud kompleks tema puhul väljapaistvana näib, kui ainult tema ise. Rahu ja tasakaalu on maailmas tarvis, aga kas seda ostetakse praegu? Pigem mitte. Samas üksikisikud saavad käituda kuis soovivad, probleem seisneb pigem laiemas levitamises ja aktuaalsete probleemide lahendustele lähedamale viimisel. Elu tempo on muutunud, ning kasvab iga päevaga aina kiiremaks. Kas me soovime üldse edasisi muutusi, mõnes vallas võib-olla küll – aga igal pool? Paneb mõtlema. Mutt ütles, et ta tunneb tänapäeva noortele sügavalt kaasa, sest raske olla noor praeguses hetkes, üldse inimene tegelikult. Kirjandust valides ei saa jälgida reklaami, vähemalt mitte ainult sellele keskenduda, kuna igale kirjanikule tehakse reklaami – ehk tasub siis sisetunde järgi osta raamatuid, ei tea. Liigselt virisev kõige üle on napakas, liigselt vaimustunud kõige üle on ka napakas. Nende kahevaheline kooslus või üldine vaimne arendamine ja julgus oma mõtteid väljendada. Mineviku taga nutmine ei ole kunagi tark tegu!

Näitleja näitleb ikka publikule, kes naerab kõige lollima koha peal (vägagi õige… mitmed etendused löövad kohe silme ette, samas mõnikord kui tõesti oled käinudki Krahlis Vaimukuskussi vaatamas, ja peale seda järgmisel päeval lähed Kriipsud uksepiidal vaatama Linnateatrisse. Tõesti, siis on huvitav kokkusattumus näitlejate samasus muidugi, aga see, et tekib väga selge teemade kontrast, mis võib-olla teebki mõnikord reageerimise teatris keeruliseks. See oli aga minupoolne erand ja erakordselt hea plaanerimine etenduste paigutamisel, õnneks Vaimukuskussi nägin teist korda, mil ei jäänud võib-olla kummitama mingid hetked liiast järgmisel päeval, sest olin enamuse juba ennist läbi kogenud.

 “Ainult seda omaks hüüa, 
mis su hinge puudutab”  – Juhan Viidingu sõnad, kuld

Mutt mainis ka, et natuke sa võid ju tegeleda sellega, mis sind väga ei puuduta ja tegelikult ei tõmba, aga ükskord lähed ikka selle tegevuse või haru juurde, mis enim hingelähedane on. Uitmõte…/äkki valega tegeledes veedad lausa 3 ülikooli aastat kuidagi ära – aga mis siis edasi saab?/  Teatud visioon tulevikku peab eksisteerima, ainult päev päeva haaval ka ikka liikuda ei saa. 

Raamat tuleb kirjutada nii, et targal oleks hea lugeda, ja loll ka midagi aru saaks. Irooniast sentimentaalsuseni on ainult paar sammu, ehk irooniaga tavaliselt suunatakse teemat natuke mugavasse tsooni. Sina oled täpselt nii tark kui on kõige targem arvamusliider, aga tänapäeval õigustavad kõik ennast arvamusliidriteks, kuna meil kõigil ikkagi sõnavabadus. 

Lahendusena näib tavalisele kodanikule ja artiklite lugejale see, et peab oskama “läbi näha”, mida keegi tegelt pakub ja väljapoole räägib – ehk kas ta on kirjutanud artikli just nimelt vajaminevate klikkide nimel, või tahab ta midagi asjalikku ja mõistupärast (faktilistki) rahvale jagada. Jah… ja vot tegelt sellega igaüks ikka hakkama ei saa – miks peakski? Tegelt üldse on keeruline ära otsustada, erinevaid materjale ja muid teabekanaleid sirvides, mis allikaile saab üleüldse tõeliselt kindlaks jääda? Samas mingi valiku peab ikkagist langetama, muidu jääd lihtsalt ühe koha peale seisma ja mõtlema – filosofeerima, mida tasub ka mõnikord teha. Mutt rääkis just ühe loo/anekdoodi, kuidas laev vajub põhja ja mees hakkab ujuma, ujub kuni väsib ära, kuid näeb juba rannapiiri, siiski jalad põhja ei ulatu ja mees upub, ent vähemasti uppus teadmisega, et ujus õiges suunas.

Ehk siis alati peab kahtlema ka enda mõtlemises, kui oled nõnda kindel milleski, ja lausa õigustad midagi, tasub hetk järele mõelda ning kaaluda. Räägitud sai erinevatest autoritest, Eesti presidendist ja paljust muust. Tõesti nad käsitlesid väga mitmeid aktuaalseid teemasid. Ja ma tänan sügavalt Mutti, sisukate vastuste ja muu loba eest – see kestis ikkagist 2 tundi. Märt Treierit oma väga hea vestluse suunamise eest, sest ka temal oli suur osa ürituse õnnestumisel. Muidugi alati on küsimusi lihtsam esitada, kui neile vastata, sellegipoolest Muti mõttekäiguga ühel joonel püsida ja veel adekvaatselt ühiskonda puudutavaid küsimusi esitada, mitte nii lihtne – tubli töö!

Ürituse hindeks annaks: 5 (see on põhjustatud sellepärast, et see meeldis mulle väga ja andis palju mõtteainet tuleviku edasi minemiseks, kuid ka sellepärast, et viimasel ajal on Mutt mul üks kõige loetavamaid kirjanikke olnud, ja sümpatiseerib. Hetkel on ka “Hiired tuules” käsil. Üldiselt olen arvamusel, et hea on järjest lugeda ühe autori teoseid, kuna nõndaviisi saab kiiremini lugeda ning mõistab ka autori mõtteid ja tagamaid paremini. Saab kvaliteetsema analüüsi teha raamatu lõpus põhimõtteliselt. 

Hüva, aitab kah tänaseks, lähen lugema!

Kõike head, kes iganes loeb :)!

Tervitus ja laupäevane teater/ kohtumine. vaadake silma. suruge kätt. jagage küpsist. ja muljeid. naps ja vaps.

Tere-tere, mõtlesin, et hakkan siis teksti siin üles kirjutama. Kahtlen, et seda blogiks nimetada saab või millekski sarnaseks, kuid proovin kuidagi pihta hakata vähemalt.

Täna oli tore päev, küllaltki. Ärkasin küll pool üksteist, aga toast väljusin alles pool üks, kuna istuli ajades ennast voodis põrkasin muidugi maas lebava kitarriga enne kokku.

Nimelt mul on pisikene huvi tekkinud, mis õnneks aina kasvab, kitarri mängimise ja üldiselt nii akustilise- kui ka klassikalise muusika vastu. Mitte, et see varasemas elus oleks puudunud – ei, kohe üldse mitte… vaid kätt polnud siiamaani kahjuks/õnneks külge pannud – seekord siis pigem kahjuks. 

Peale mu ebamäärast tinistamist oma kambris (:loe toas), kambriks nimetan seda seetõttu, et mul pole seal ühtegi akent, mil ärkamine osutub mõnikord päääris keerukaks, ja ruumi kipub ka vähe olema. Jõudes alla korrusele tegin kõik huvitavad hommikused tegevused ja sõin.

Järgmisena sai plaani võetud K-ga ja tema tüdruksõbraga kokkusaamine, kes olid eelneval päeval Tartust-Tallinna bussiga loksunud. Muidugi ma ei väljunud enne kodust kui nad mind all ootamas olid värava taga, tavaline hajameelne mina, lasen teistel oodata. Peale ühte sooja käepigistust ja tutvumist suundusime sujuvalt Solarise suunas, mulle sobis see muidugi väga hästi, sest mingil imelikul põhjusel on see keskus (kus juhuslikult asub ka üks kõige kallimaid toidupoode), mulle päris meelepäraseks muutunud viimaste aastate jooksul, kunagi oli Rimi suurem konkurent. Sellegipoolest saab mõnikord ka hilistundidel väikesest Rimist läbi hüpatud, pole tal häda midagi 🙂

Teel Solaaarisesse(nagu mõned inimesed televiisoris vahel osavalt artikuleerivad) sattus mu teele muidugi, nagu linnas seigeldes kombeks on, vastu tuttav G, koos oma ülikooli semuga. Ma olin vaevu peale teretamist midagi mõtlema hakanud kui G pakkus välja, et me nendega liituks ja üheskoos lähedal olevasse Musta Puudlisse hoopis istuma läheks.

“Hm” kostus valjult paarkümmend igavat, kuid ärevat sekundit meie mõtted seistes munakividel, mil sain suust välja öeldud: “DAvai, miks ka mitte?”. Kõik jõllitasime juhmalt üksteisele näkku ja asusime teele. Kogetud hetke spontaansusest jäi mõte häguseks kuni maha istumiseni juba Mustas Puudlis, kus G juhtimisel tellisime 4 Saku Originaali, igale mehele, no kui vana sõpra näed siis ikka ju võib!

Korraks püsis hea vaikne pilkude vahetamine õdusas Mustas Puudlis, kuid siis hakkasime igaüks jälle ennast tutvustama ja lobisema nagu ikka kui kedagi uut kohtad. K “võeti vahele”(humoorika taustaga väljend, mis on mulle põhikoolist külge jäänud, ehk ainult heas mõttes, nö inimene “bust´itakse” millegi tegemiselt või ütlemiselt vms) sellega, et tal juba üks luulekogu valmind ja teine valmimas (assumptioon, et uueks aastaks), mil tekkis koheselt diskussioon selle üle. G pakkus K-le välja, et teine luuletaks meile midagi kohe kohapeal. K võttis kohe telefoni pihku, mis pani valjult mu lausuma, et: “noh kohe guugeldab sulle ühe, mis keeles soovid?”, ei tegelikult võttis varnast ühe vana enda luuletuse, mida olin isegi varem kuulnud või lugenud. 

Peale õlle finišit oli hea hetk lahkumiseks, sain aru, et tegelik soov Solarisse suunduda oli siiamaani jõus. Solarises suundusime üles Tokumaru idamaisesse söögikohta, kus ma polnud isegi käinud, kuigi see ammu eksisteerinud. Sai istutud ilusti akna äärde, kust oli kaunist sügist näha Tallinna linnaelu kõrval, ning inimesi siin-seal keda mulle meeldis pilguga saata ja uurida. Tellisin miso supi lõhega ja pisikese kannu Sencha rohelist teed. Supp oli hää, tee oli ka hea nagu Sencha ikka, aga selle kannuga läks veidi kehvasti, alguses ajas veidi teed üle, kallates nö, teenindaja tuli küll appi, aga see tegi olukorra vist veel humoorikamaks minule ja K-le. Nalja sai.

Sai natuke raamatutest ja muust ülikoolielust räägitud, kuid siis pidid nad bussi peale liikuma, ehk Dorpatisse tagasi. Ma lendasin (tegelt jalutasin) koju, kus sain paar tundi möödunut seedida enne kui pidi hakkama Rahvusraamatukogu poole suunduma. 

Niiii… lõpuks.. kus toimuski tänane teater 🙂

See oli teatrisarja “Sajandi lugu” lavastus VAT Teatri ja G9 poolt. Mille toimumisaeg jäi siis aastatesse 1930-1940. Ning oli kolmas Eesti 100 raames etendus, vist? Etendus oli põhimõtteliselt kolmes osas. Sisse minnes said kohe pileti vastu endale sellise käsivarre ümber mineva paela, kas musta või valge, mis viis kohe mingismõttes sinna aastatesse mõtted. Riideid jäid selga kuna esimene osa algas õuest, liikusime kahes jorus välja, kuna musta ja valget juhtisid erinevad inimesed, eesotsas olid naised, täis mustas- või valges kostüümis, ja pea küljes olid õhupallid. Päris absurd, aga olemuselt vinge. Sellele järgnes väike vaheshow, mida oli sellise ilmaga natukene jama vaadata, külm oli, aga sai hakkama. Tore oli see kui mõned valge käepaelga jooksid mustade seast ikka oma poolele, ju siis mõnel olid need värvi abil jagatud rühmitamised veidi kahe silma vahele jäänud. Või need kes lihtsalt raamatukogust muuseas lahkusid, nagu seda show´d seal ei toimuksi, act casual. Edasi sai mindud juba trummide saatel, ehk mingismõttes marssides, aga mitte mingit takti küll publikus olles viitsinud järgida, ent toreda tunde tekitas ikka, umbes nagu oleks mingi rühmitus või natuke mõne pretensioonikama eesmärgiga liikumine majakatustel. 

Kui näha oli juba teist rühma, kellel polnud üldse sama trummipõrin ja rütm, siis tekkis selline huvitav põnevus, paar tuttavat nägu oli ka teisel pool vett. Hea oli see, et emaga olime küllaltki eesotsas oma publikuparves, sest nüüd hakkas üks huvitav vaatepilt tekkima, mida loodi kasutades inimesi ehk publikut, superidee. Nägi välja see nii, et kujutagem ette Vana-Kreeka teatrit, kus istekohad olgu keskelt ühedatud, valgete grupp hakkas poole pealt alla minema nagu uss, rida-rea haaval, ja teine grupp mustade käepaeltega hakkas omakorda kõige ülevalt tulema, ehk kui jõudis sinnamaani, et enamus inimesi oli liikuvuses, tekkis pilt nagu tänapäeva Hobujaama peatuse lähistel ristmikul, kus rohelise foori korral kõik inimesed liiguvad siit-sealt, ilusti üksteise järel nagu sipelgad oma pesas. Vedas, et ma märkasin seda, nö ringi vaadata sel hetkel, sest see oli tõesti vaatamist väärt! 

Peale seda suundusime kuskilt keldrikorrustelt sisse ja hakkasime aina ülespoole liikuma, “palju treppe”, mida eelnevalt lausa hoiatati, polnud üldse vale, sai ikka omajagu kõmbitud. All liikudes anti kõigile prillid, millega muutus kõik seal sügavamal igasuguste masinate ja üksikute lampide keskel punaselt õudseks. Ülespoole jõudes läksime raamatukogust läbi tagasi õue, jõudes ilusamate vaadeteni, öine tuledes Tallinn, kaunis pilt. Poole tee peal haarasime kõik aga järsku kätest kinni teineteisel, Balti keti tunne tekkis natukene, hoides käest kinni kaasmaalastel (üheks nendeks mu ema) ja pilk suunatud, veel päris rohelisele Tallinnale, prima. Kuid see ei jäänud õues katusel kaugeltki viimaseks vaatamisväärsuseks, järgmisena ronis, lambike selja peal kõikumas, üks mees üles tippu ja lehvitas sinist lippu. Alguses oli väike eksimusmaik suus, aga siis nägin ka kõrval kahte naist, kellel ühel must ja teisel valge lipp käes lehvisid (suured lipud ikka). Tagasi sisse kõndides olid raamatukogus edaspidises etenduses laulda aidanud Rahvusraamatukogu naiskoor, kes ümises ilusat viisi samal ajal kui me publikuna neist möödusime. Jõudsime tipa-tapa treppidest aina alla laskudes alguspaika, kus mängis nüüd pianist. Ja nüüd suunati kaks gruppi teistmoodi kaheks edasi, mida eeldasin enne, kuna ühel varasemal peol sai samalaadselt üks mäng lahendatud. Nimelt käepaeltel seisid numbrid, ehk samu numbreid oli kokku kaks. Igale numbrile kuulus üks selline laua moodi improviseeritud ese, kus seisis kindel number ja leheke “Kohtumine. Vaadake silma. Suruge kätt. Jagage küpsist. Ja muljeid.” – sellest ka minu postituse pealkiri kohati, ehk jälle mõnus mõjus publiku kasutamine, mitte midagi ebameeldivat ega kuidagimoodi häirivat, no kes ei taha juttu puhuda, siis muidugi ei pea. Aga mulle väga meeldis, sattus üks ligi seitsmekümne aastane vanaproua seltsiliseks, kellega sai natuke sinnamaani kestnud eelshow´d analüüsitud ja juttu puhutud, vahva!

Peale tutvumist sai “kähku” riided ära anda, sellega läks mul kuskil 7 minutit ma arvan, ja siis jõudsin napilt võtta osa ka pakutavast. Milleks oli pisike näitus, pits viina (Eesti terviseks, no kui Eesti terviseks, siis ikka ju võib!) ning väike leivaruuduke võiga. 🙂

Siis toimus tipa-tapa vol 2 ja läksime kohti välja valima emaga, alguses platseerusime tähtsalt esimesse ritta, aga lavale sealt vaadates jäi juba paari sekundiga kael kangeks, siis otsutasime kolmanda rea esimese ja teise koha kasuks. Enam-vähem head kohad olid, üldjoontes kõik sobis, aga rohkem keskele tasuks otsida teinekord, kuna põhitegevus on ikkagist laval ka keskel, mil ei pea ka publikuna palju kaela sinna-tänna suunama. See aga pisidetail, mille kirjutan pigem endale järgmiseks korraks meeldetuletuseks. Ja kaelaga seoses meenus kohe suvel toimunud etendus “ja peaksin sada surma ma”, kes vaatamas käisid, peaks mõistma miks 🙂

info etenduse kohta, mille leiab ka 2 eurot maksvalt kavalt

“Sirgu Eesti”

Oleks võinud minna ka teisiti

Algidee: Indrek Hargla ja Aare Toikka

Üldkäsituse autorid: Aare Toikka, Mihkel Seeder, LTÜ G9

OSADES: 

Katrin Saukas: Ester Meel, esidemokraat ja Artur Sirk, vabadusüliõpilane

Elina Reinold: Agnes Augustin, opositsionäär, Johan Laidonär, kindral ja kunde

Meelis Pödersoo: Eduard Poolöö, algaja näitekirjanik, Konstantin Päts, riigitegelane ja Kunde

Ago Soots: Kaur Kerges, esinäitleja; Jaan Tõnisson, riigimees; Raamat, vabadussõjalane; Karl Reits, prohvet ja Korporant

Margo Teder: Jaan Hall, ajaloolane; Andres Larka, vabadussõjalane; Libu ja Kunde

Tanel Saar: Hugo Kirb, rahvaesindaja; Kivi, vabadussõjalane; August Rei, sotsiaaldemokraat; Raskolnikov, diplomaat ja Kunde

Etendus ise, mis nüüd lavale jõudis lõpuks… oli hea. Näitlejate töö oli väga hea, rollist-rolli üleminek sujuv ja loomulik. Teadsin ainult Tanel Saart keda olin enne VAT´is käinud kunagi vaatamas, ja kes mängis lavaka happeningul “Popi ja huhuu” ning NO99 lavastusel “Siis kui lapsed juba magavad”, aga nii palju siis sellest. Lavakujundus osutus päris heaks, alguses mõtlesin, et natuke liiga tagasihoidlik, ainult toolid ja riided, paar prügikotti ja nii jääbki. Aga lihtuses peitus võlu ja neid sai väga hästi selle ajastu ruumides ära kasutada ning ilusti piiridesse mahutada. Meeldis temaatika sini-must-valge, lava eesriie oli klassikaline must, lagi saalis valge, ja toolid millel perseid puhkasime (etendusest natuke) olid sinised – seda panin alles lõpus tähele, mil vaatasin nii muuseas saalis ringi. Prügikotid olid ka isegi meie lipuvärvides! Üldiselt käis ajajärk etenduses nii kunagises 1920-1930ndates aastates kui ka tänapäevas, arutades mis ja kuidas oleks nende endi etendavas etenduses siiski parem. Lavastuse üldteemaline mood meenutas koheselt “Wabadusristi”, mida sai paar aastat tagasi läbi kooli Draamateatris kaemas käidud, ehk siis mõlemad käsitlesid seda, mis maha vaikitud ja kuidas oleks võinud minna teisiti, miks läks sel hetkel nii Eestiga nagu läks. Klaas, mis sai täis valatud hakkas tühjenema lonks-lonksu haaval tol ajal riigi juhtivate isikute poolt, kuni viimane vesi kallati Artur Sirgu (kes oli Tollase Vabadussõjalaste Liidu üks juhte ja Eesti diplomaat/poliitik) käsikirjale, mis tõlgendas krahhi ja riigi sisemaailma umbsõlme jooksmist, ning pidi jõudma Ameerikasse, aga ei jõudnud. Mil viimase veenire raputas sealt välja vene diplomaat Raskolnikov, kes pistis peale seda klaasi sujuvalt mantlitaskusse. Juba Wabadusristiski mäletan ei tundnud piisavalt oma teadmiste ühtivust ja piisavat kaasas käimist selle ajajärgu poliitiliste teemadega. Aga peensusteni polegi vaja alati süveneda, peaasi, et kuidagimoodi mõttega kaasas käiks ja ei laseks silmadel tähelepanu kadumise pärast hetkeks sulguda, mida mul kahjuks juhtus mõlema tüki puhul paar korda, arvatavasti ka nende pikkuse tõttu. Küll peab mainima, et see uuem variant, sajandi loo raames tehtud etendus oli seeditavam ja paremini lavastatud, ning ka visuaalselt tõmbavam. Põhjus üks seisnes selles, et esiteks oli sissejuhatus pikk ja lai, õues jalutus,  värske õhk, eksprompt uudsus, pits viina (no otseloomulikult), ja väike muljetamine veel lisaks. Ning pool etendusest (laval) sai pühendatud reaalsele lähiminevikule, mil nad nö arutasid kuidas siis täpsemalt seda “Suur Etendust” luua, mis peaks olema Eesti 100 vääriline, mis oleks õige ja truu…? Ma arvan, et nad said väga hästi sellega hakkama, kindlasti tõstsid paljudes väikese VAT teatri reputatsiooni, nii minugi oma kindlasti. Mõne rollivahetuse puhul näis natuke vähe kostüümivahetust toimuvat, samas nad tegid seda kiiresti ja veel ise terve aja laval olles (mõni etendas viit erinevat rolli, hämmastav), aga näiteks Margo Teder sai libuks riietumisega erakordselt hästi hakkama, näitlemistöö püsis samuti hea, meeldejäävaks jäi see kuidas ta laskus (kukkus peaaegu) maha põrandale, samal ajal graatsiliselt lihtsalt nõjatades ühe liigutusena pea diivanile, ja hakkas tõsisel, kuid armsal häälel rääkima. Samuti sümpatiseeris tegelaskuju, keda mängis Tanel Saar, mis toimus praeguses ajajärgus, ehk ta mängis väga enda otsusele kindlaks jäävat tõeotsijat ja nö selget mõtlejat (ratsionalisti). Mil teised arutasid, mida saaks “Suurel Etendusel” lihvida, proovis Tanel Saar kõiki maa peale tagasi tuua ja küsis: “mis saab sellest prügist mis meie ümber on?”. Ja mitte ainult oma kaasnäitlejaid ses hetkes kahtlema pannes, vaid see oli lausa pigem suunatud publikule, üks hetk läks eriti järsku elavamaks, mil kostusid ta suust publiku poole kõlavad sõnad umbes nii: “mida kuradit te persetate siin teatris istmetel?”. Julge, aga nii peabki ega muudmoodi ju mõned vastu ei võta. See meenutas liigagi palju mu isa, kes väga sageli sama teemat kodus üle kordab, mitte küll niimoodi vulgaarselt sõnadega ilustades, aga nii pigem vaadates suuremas mõistes, Eesti riigi mõistes, mida küll ka kirjeldas etendus ma arvan vägagi arusaadavalt. Selle üle oli väga suur rõõm, et see teema on sisse toodud. Sest see on tohutult tähtis teema nii maailmas kui ka Eestis praegu. Arvan isegi, et vanalinna oleks prügikaste paar tükki juurde vaja, eriti hea oleks veel erineva tarbega prügikastid, aga eks see ole juba peenem samm siin kitsastel tänavatel kui üldse. Etendusel kõlas mitu korda laul “Eestimaa, mu isamaa”, nii naiskoori esituses ainult, kes istusid paremal pool kõrvalistmetel, kui ka publikut ühe korra kaasates, mis tuli ka enam-vähem välja. Jällegi publiku kaasamine kuidagimoodi, mis järjekordselt äratas natuke üles, kui uni oligi mingil moel ligi tikkunud. 

Eestimaa, mu isamaa, 
kuis mull’ armas oled sa! 
Murravad ka tormid, tuuled 
Taara iidsed tammepuud, 
siiski hüüavad mu huuled: 
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,: 

Eesti vaprad vanemad 
vaimuvallast vaatavad. 
Peas neil paistvad pärlikroonid, 
võidulaulud nende suus. 
Neil on kuninglikud troonid, 
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,: 

Eestimaa, su mehemeel 
pole mitte surnud veel! 
Peab surm ka rohket lõikust 
suure sõjakäraga: 
truuks jääme isamaale 
:,: viimse veretilgani! :,:

Etendusele annaks hinde: 4+, Soovitaks igale vanusele vaatama minna, ja just neile kes väga pole kursis ikka veel täpselt nende 1930ndate-40ndate aastatega Eestis. 

Peale etendust jalutasime mampsiga mööda lemmikalleed (Kaarli puiesteed, kuna see on kõige lähemal) alla mööda, kuni kaugel silmasin isa! (detektisin ta juba kaugelt ära, teatud iseloomulike väljanägemiste järgi, madal ratas, mõni kilekott näpus (tihe vabatahtlik igapäevane “teemeärataja”), ja ema tehtud nahamüts peas (tol õhtul avastasin üleüldse, et mu mama on selle teinud, vägagi tüüpiline avastus minu peres), aga tõesti, milline kokkusattumus jällegi… 🙂 Tegin tiiru sügistuules rattaga ja siis paar klõpsu kuldsete sügispuude ja tumeneva taeva taustal koos emaga. Nii kaua pildistasime kuni saime aru, et väljas on külmemaks läinud ning näpud juba kanged. 

Nonii, ma ei arvanud, et see nii pikk tuleb, ei teagi kui pikad tavaliselt postitused üldse on, no uhke algus vähemalt (pikkuse poolest). Väga minu moodi, iga mõte mis pähe kargab peab üles klõbistama!

Egas midagi, järgmise korrani…

Au revoir!