Tere-tere, mõtlesin, et hakkan siis teksti siin üles kirjutama. Kahtlen, et seda blogiks nimetada saab või millekski sarnaseks, kuid proovin kuidagi pihta hakata vähemalt.
Täna oli tore päev, küllaltki. Ärkasin küll pool üksteist, aga toast väljusin alles pool üks, kuna istuli ajades ennast voodis põrkasin muidugi maas lebava kitarriga enne kokku.
Nimelt mul on pisikene huvi tekkinud, mis õnneks aina kasvab, kitarri mängimise ja üldiselt nii akustilise- kui ka klassikalise muusika vastu. Mitte, et see varasemas elus oleks puudunud – ei, kohe üldse mitte… vaid kätt polnud siiamaani kahjuks/õnneks külge pannud – seekord siis pigem kahjuks.
Peale mu ebamäärast tinistamist oma kambris (:loe toas), kambriks nimetan seda seetõttu, et mul pole seal ühtegi akent, mil ärkamine osutub mõnikord päääris keerukaks, ja ruumi kipub ka vähe olema. Jõudes alla korrusele tegin kõik huvitavad hommikused tegevused ja sõin.
Järgmisena sai plaani võetud K-ga ja tema tüdruksõbraga kokkusaamine, kes olid eelneval päeval Tartust-Tallinna bussiga loksunud. Muidugi ma ei väljunud enne kodust kui nad mind all ootamas olid värava taga, tavaline hajameelne mina, lasen teistel oodata. Peale ühte sooja käepigistust ja tutvumist suundusime sujuvalt Solarise suunas, mulle sobis see muidugi väga hästi, sest mingil imelikul põhjusel on see keskus (kus juhuslikult asub ka üks kõige kallimaid toidupoode), mulle päris meelepäraseks muutunud viimaste aastate jooksul, kunagi oli Rimi suurem konkurent. Sellegipoolest saab mõnikord ka hilistundidel väikesest Rimist läbi hüpatud, pole tal häda midagi 🙂
Teel Solaaarisesse(nagu mõned inimesed televiisoris vahel osavalt artikuleerivad) sattus mu teele muidugi, nagu linnas seigeldes kombeks on, vastu tuttav G, koos oma ülikooli semuga. Ma olin vaevu peale teretamist midagi mõtlema hakanud kui G pakkus välja, et me nendega liituks ja üheskoos lähedal olevasse Musta Puudlisse hoopis istuma läheks.
“Hm” kostus valjult paarkümmend igavat, kuid ärevat sekundit meie mõtted seistes munakividel, mil sain suust välja öeldud: “DAvai, miks ka mitte?”. Kõik jõllitasime juhmalt üksteisele näkku ja asusime teele. Kogetud hetke spontaansusest jäi mõte häguseks kuni maha istumiseni juba Mustas Puudlis, kus G juhtimisel tellisime 4 Saku Originaali, igale mehele, no kui vana sõpra näed siis ikka ju võib!
Korraks püsis hea vaikne pilkude vahetamine õdusas Mustas Puudlis, kuid siis hakkasime igaüks jälle ennast tutvustama ja lobisema nagu ikka kui kedagi uut kohtad. K “võeti vahele”(humoorika taustaga väljend, mis on mulle põhikoolist külge jäänud, ehk ainult heas mõttes, nö inimene “bust´itakse” millegi tegemiselt või ütlemiselt vms) sellega, et tal juba üks luulekogu valmind ja teine valmimas (assumptioon, et uueks aastaks), mil tekkis koheselt diskussioon selle üle. G pakkus K-le välja, et teine luuletaks meile midagi kohe kohapeal. K võttis kohe telefoni pihku, mis pani valjult mu lausuma, et: “noh kohe guugeldab sulle ühe, mis keeles soovid?”, ei tegelikult võttis varnast ühe vana enda luuletuse, mida olin isegi varem kuulnud või lugenud.
Peale õlle finišit oli hea hetk lahkumiseks, sain aru, et tegelik soov Solarisse suunduda oli siiamaani jõus. Solarises suundusime üles Tokumaru idamaisesse söögikohta, kus ma polnud isegi käinud, kuigi see ammu eksisteerinud. Sai istutud ilusti akna äärde, kust oli kaunist sügist näha Tallinna linnaelu kõrval, ning inimesi siin-seal keda mulle meeldis pilguga saata ja uurida. Tellisin miso supi lõhega ja pisikese kannu Sencha rohelist teed. Supp oli hää, tee oli ka hea nagu Sencha ikka, aga selle kannuga läks veidi kehvasti, alguses ajas veidi teed üle, kallates nö, teenindaja tuli küll appi, aga see tegi olukorra vist veel humoorikamaks minule ja K-le. Nalja sai.
Sai natuke raamatutest ja muust ülikoolielust räägitud, kuid siis pidid nad bussi peale liikuma, ehk Dorpatisse tagasi. Ma lendasin (tegelt jalutasin) koju, kus sain paar tundi möödunut seedida enne kui pidi hakkama Rahvusraamatukogu poole suunduma.
Niiii… lõpuks.. kus toimuski tänane teater 🙂
See oli teatrisarja “Sajandi lugu” lavastus VAT Teatri ja G9 poolt. Mille toimumisaeg jäi siis aastatesse 1930-1940. Ning oli kolmas Eesti 100 raames etendus, vist? Etendus oli põhimõtteliselt kolmes osas. Sisse minnes said kohe pileti vastu endale sellise käsivarre ümber mineva paela, kas musta või valge, mis viis kohe mingismõttes sinna aastatesse mõtted. Riideid jäid selga kuna esimene osa algas õuest, liikusime kahes jorus välja, kuna musta ja valget juhtisid erinevad inimesed, eesotsas olid naised, täis mustas- või valges kostüümis, ja pea küljes olid õhupallid. Päris absurd, aga olemuselt vinge. Sellele järgnes väike vaheshow, mida oli sellise ilmaga natukene jama vaadata, külm oli, aga sai hakkama. Tore oli see kui mõned valge käepaelga jooksid mustade seast ikka oma poolele, ju siis mõnel olid need värvi abil jagatud rühmitamised veidi kahe silma vahele jäänud. Või need kes lihtsalt raamatukogust muuseas lahkusid, nagu seda show´d seal ei toimuksi, act casual. Edasi sai mindud juba trummide saatel, ehk mingismõttes marssides, aga mitte mingit takti küll publikus olles viitsinud järgida, ent toreda tunde tekitas ikka, umbes nagu oleks mingi rühmitus või natuke mõne pretensioonikama eesmärgiga liikumine majakatustel.
Kui näha oli juba teist rühma, kellel polnud üldse sama trummipõrin ja rütm, siis tekkis selline huvitav põnevus, paar tuttavat nägu oli ka teisel pool vett. Hea oli see, et emaga olime küllaltki eesotsas oma publikuparves, sest nüüd hakkas üks huvitav vaatepilt tekkima, mida loodi kasutades inimesi ehk publikut, superidee. Nägi välja see nii, et kujutagem ette Vana-Kreeka teatrit, kus istekohad olgu keskelt ühedatud, valgete grupp hakkas poole pealt alla minema nagu uss, rida-rea haaval, ja teine grupp mustade käepaeltega hakkas omakorda kõige ülevalt tulema, ehk kui jõudis sinnamaani, et enamus inimesi oli liikuvuses, tekkis pilt nagu tänapäeva Hobujaama peatuse lähistel ristmikul, kus rohelise foori korral kõik inimesed liiguvad siit-sealt, ilusti üksteise järel nagu sipelgad oma pesas. Vedas, et ma märkasin seda, nö ringi vaadata sel hetkel, sest see oli tõesti vaatamist väärt!
Peale seda suundusime kuskilt keldrikorrustelt sisse ja hakkasime aina ülespoole liikuma, “palju treppe”, mida eelnevalt lausa hoiatati, polnud üldse vale, sai ikka omajagu kõmbitud. All liikudes anti kõigile prillid, millega muutus kõik seal sügavamal igasuguste masinate ja üksikute lampide keskel punaselt õudseks. Ülespoole jõudes läksime raamatukogust läbi tagasi õue, jõudes ilusamate vaadeteni, öine tuledes Tallinn, kaunis pilt. Poole tee peal haarasime kõik aga järsku kätest kinni teineteisel, Balti keti tunne tekkis natukene, hoides käest kinni kaasmaalastel (üheks nendeks mu ema) ja pilk suunatud, veel päris rohelisele Tallinnale, prima. Kuid see ei jäänud õues katusel kaugeltki viimaseks vaatamisväärsuseks, järgmisena ronis, lambike selja peal kõikumas, üks mees üles tippu ja lehvitas sinist lippu. Alguses oli väike eksimusmaik suus, aga siis nägin ka kõrval kahte naist, kellel ühel must ja teisel valge lipp käes lehvisid (suured lipud ikka). Tagasi sisse kõndides olid raamatukogus edaspidises etenduses laulda aidanud Rahvusraamatukogu naiskoor, kes ümises ilusat viisi samal ajal kui me publikuna neist möödusime. Jõudsime tipa-tapa treppidest aina alla laskudes alguspaika, kus mängis nüüd pianist. Ja nüüd suunati kaks gruppi teistmoodi kaheks edasi, mida eeldasin enne, kuna ühel varasemal peol sai samalaadselt üks mäng lahendatud. Nimelt käepaeltel seisid numbrid, ehk samu numbreid oli kokku kaks. Igale numbrile kuulus üks selline laua moodi improviseeritud ese, kus seisis kindel number ja leheke “Kohtumine. Vaadake silma. Suruge kätt. Jagage küpsist. Ja muljeid.” – sellest ka minu postituse pealkiri kohati, ehk jälle mõnus mõjus publiku kasutamine, mitte midagi ebameeldivat ega kuidagimoodi häirivat, no kes ei taha juttu puhuda, siis muidugi ei pea. Aga mulle väga meeldis, sattus üks ligi seitsmekümne aastane vanaproua seltsiliseks, kellega sai natuke sinnamaani kestnud eelshow´d analüüsitud ja juttu puhutud, vahva!
Peale tutvumist sai “kähku” riided ära anda, sellega läks mul kuskil 7 minutit ma arvan, ja siis jõudsin napilt võtta osa ka pakutavast. Milleks oli pisike näitus, pits viina (Eesti terviseks, no kui Eesti terviseks, siis ikka ju võib!) ning väike leivaruuduke võiga. 🙂
Siis toimus tipa-tapa vol 2 ja läksime kohti välja valima emaga, alguses platseerusime tähtsalt esimesse ritta, aga lavale sealt vaadates jäi juba paari sekundiga kael kangeks, siis otsutasime kolmanda rea esimese ja teise koha kasuks. Enam-vähem head kohad olid, üldjoontes kõik sobis, aga rohkem keskele tasuks otsida teinekord, kuna põhitegevus on ikkagist laval ka keskel, mil ei pea ka publikuna palju kaela sinna-tänna suunama. See aga pisidetail, mille kirjutan pigem endale järgmiseks korraks meeldetuletuseks. Ja kaelaga seoses meenus kohe suvel toimunud etendus “ja peaksin sada surma ma”, kes vaatamas käisid, peaks mõistma miks 🙂
info etenduse kohta, mille leiab ka 2 eurot maksvalt kavalt
“Sirgu Eesti”
Oleks võinud minna ka teisiti
Algidee: Indrek Hargla ja Aare Toikka
Üldkäsituse autorid: Aare Toikka, Mihkel Seeder, LTÜ G9
OSADES:
Katrin Saukas: Ester Meel, esidemokraat ja Artur Sirk, vabadusüliõpilane
Elina Reinold: Agnes Augustin, opositsionäär, Johan Laidonär, kindral ja kunde
Meelis Pödersoo: Eduard Poolöö, algaja näitekirjanik, Konstantin Päts, riigitegelane ja Kunde
Ago Soots: Kaur Kerges, esinäitleja; Jaan Tõnisson, riigimees; Raamat, vabadussõjalane; Karl Reits, prohvet ja Korporant
Margo Teder: Jaan Hall, ajaloolane; Andres Larka, vabadussõjalane; Libu ja Kunde
Tanel Saar: Hugo Kirb, rahvaesindaja; Kivi, vabadussõjalane; August Rei, sotsiaaldemokraat; Raskolnikov, diplomaat ja Kunde
Etendus ise, mis nüüd lavale jõudis lõpuks… oli hea. Näitlejate töö oli väga hea, rollist-rolli üleminek sujuv ja loomulik. Teadsin ainult Tanel Saart keda olin enne VAT´is käinud kunagi vaatamas, ja kes mängis lavaka happeningul “Popi ja huhuu” ning NO99 lavastusel “Siis kui lapsed juba magavad”, aga nii palju siis sellest. Lavakujundus osutus päris heaks, alguses mõtlesin, et natuke liiga tagasihoidlik, ainult toolid ja riided, paar prügikotti ja nii jääbki. Aga lihtuses peitus võlu ja neid sai väga hästi selle ajastu ruumides ära kasutada ning ilusti piiridesse mahutada. Meeldis temaatika sini-must-valge, lava eesriie oli klassikaline must, lagi saalis valge, ja toolid millel perseid puhkasime (etendusest natuke) olid sinised – seda panin alles lõpus tähele, mil vaatasin nii muuseas saalis ringi. Prügikotid olid ka isegi meie lipuvärvides! Üldiselt käis ajajärk etenduses nii kunagises 1920-1930ndates aastates kui ka tänapäevas, arutades mis ja kuidas oleks nende endi etendavas etenduses siiski parem. Lavastuse üldteemaline mood meenutas koheselt “Wabadusristi”, mida sai paar aastat tagasi läbi kooli Draamateatris kaemas käidud, ehk siis mõlemad käsitlesid seda, mis maha vaikitud ja kuidas oleks võinud minna teisiti, miks läks sel hetkel nii Eestiga nagu läks. Klaas, mis sai täis valatud hakkas tühjenema lonks-lonksu haaval tol ajal riigi juhtivate isikute poolt, kuni viimane vesi kallati Artur Sirgu (kes oli Tollase Vabadussõjalaste Liidu üks juhte ja Eesti diplomaat/poliitik) käsikirjale, mis tõlgendas krahhi ja riigi sisemaailma umbsõlme jooksmist, ning pidi jõudma Ameerikasse, aga ei jõudnud. Mil viimase veenire raputas sealt välja vene diplomaat Raskolnikov, kes pistis peale seda klaasi sujuvalt mantlitaskusse. Juba Wabadusristiski mäletan ei tundnud piisavalt oma teadmiste ühtivust ja piisavat kaasas käimist selle ajajärgu poliitiliste teemadega. Aga peensusteni polegi vaja alati süveneda, peaasi, et kuidagimoodi mõttega kaasas käiks ja ei laseks silmadel tähelepanu kadumise pärast hetkeks sulguda, mida mul kahjuks juhtus mõlema tüki puhul paar korda, arvatavasti ka nende pikkuse tõttu. Küll peab mainima, et see uuem variant, sajandi loo raames tehtud etendus oli seeditavam ja paremini lavastatud, ning ka visuaalselt tõmbavam. Põhjus üks seisnes selles, et esiteks oli sissejuhatus pikk ja lai, õues jalutus, värske õhk, eksprompt uudsus, pits viina (no otseloomulikult), ja väike muljetamine veel lisaks. Ning pool etendusest (laval) sai pühendatud reaalsele lähiminevikule, mil nad nö arutasid kuidas siis täpsemalt seda “Suur Etendust” luua, mis peaks olema Eesti 100 vääriline, mis oleks õige ja truu…? Ma arvan, et nad said väga hästi sellega hakkama, kindlasti tõstsid paljudes väikese VAT teatri reputatsiooni, nii minugi oma kindlasti. Mõne rollivahetuse puhul näis natuke vähe kostüümivahetust toimuvat, samas nad tegid seda kiiresti ja veel ise terve aja laval olles (mõni etendas viit erinevat rolli, hämmastav), aga näiteks Margo Teder sai libuks riietumisega erakordselt hästi hakkama, näitlemistöö püsis samuti hea, meeldejäävaks jäi see kuidas ta laskus (kukkus peaaegu) maha põrandale, samal ajal graatsiliselt lihtsalt nõjatades ühe liigutusena pea diivanile, ja hakkas tõsisel, kuid armsal häälel rääkima. Samuti sümpatiseeris tegelaskuju, keda mängis Tanel Saar, mis toimus praeguses ajajärgus, ehk ta mängis väga enda otsusele kindlaks jäävat tõeotsijat ja nö selget mõtlejat (ratsionalisti). Mil teised arutasid, mida saaks “Suurel Etendusel” lihvida, proovis Tanel Saar kõiki maa peale tagasi tuua ja küsis: “mis saab sellest prügist mis meie ümber on?”. Ja mitte ainult oma kaasnäitlejaid ses hetkes kahtlema pannes, vaid see oli lausa pigem suunatud publikule, üks hetk läks eriti järsku elavamaks, mil kostusid ta suust publiku poole kõlavad sõnad umbes nii: “mida kuradit te persetate siin teatris istmetel?”. Julge, aga nii peabki ega muudmoodi ju mõned vastu ei võta. See meenutas liigagi palju mu isa, kes väga sageli sama teemat kodus üle kordab, mitte küll niimoodi vulgaarselt sõnadega ilustades, aga nii pigem vaadates suuremas mõistes, Eesti riigi mõistes, mida küll ka kirjeldas etendus ma arvan vägagi arusaadavalt. Selle üle oli väga suur rõõm, et see teema on sisse toodud. Sest see on tohutult tähtis teema nii maailmas kui ka Eestis praegu. Arvan isegi, et vanalinna oleks prügikaste paar tükki juurde vaja, eriti hea oleks veel erineva tarbega prügikastid, aga eks see ole juba peenem samm siin kitsastel tänavatel kui üldse. Etendusel kõlas mitu korda laul “Eestimaa, mu isamaa”, nii naiskoori esituses ainult, kes istusid paremal pool kõrvalistmetel, kui ka publikut ühe korra kaasates, mis tuli ka enam-vähem välja. Jällegi publiku kaasamine kuidagimoodi, mis järjekordselt äratas natuke üles, kui uni oligi mingil moel ligi tikkunud.
Eestimaa, mu isamaa,
kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Taara iidsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:
Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Peas neil paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,:
Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani! :,:
Etendusele annaks hinde: 4+, Soovitaks igale vanusele vaatama minna, ja just neile kes väga pole kursis ikka veel täpselt nende 1930ndate-40ndate aastatega Eestis.
Peale etendust jalutasime mampsiga mööda lemmikalleed (Kaarli puiesteed, kuna see on kõige lähemal) alla mööda, kuni kaugel silmasin isa! (detektisin ta juba kaugelt ära, teatud iseloomulike väljanägemiste järgi, madal ratas, mõni kilekott näpus (tihe vabatahtlik igapäevane “teemeärataja”), ja ema tehtud nahamüts peas (tol õhtul avastasin üleüldse, et mu mama on selle teinud, vägagi tüüpiline avastus minu peres), aga tõesti, milline kokkusattumus jällegi… 🙂 Tegin tiiru sügistuules rattaga ja siis paar klõpsu kuldsete sügispuude ja tumeneva taeva taustal koos emaga. Nii kaua pildistasime kuni saime aru, et väljas on külmemaks läinud ning näpud juba kanged.
Nonii, ma ei arvanud, et see nii pikk tuleb, ei teagi kui pikad tavaliselt postitused üldse on, no uhke algus vähemalt (pikkuse poolest). Väga minu moodi, iga mõte mis pähe kargab peab üles klõbistama!
Egas midagi, järgmise korrani…
Au revoir!
huvitavaline 