Tänane põhisündmus oli vestlus kirjanik Mihkel Mutiga, mis toimus Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis, ja mida juhtis Märt Treier. Sündmuse leidsin jälle muuseas üks päev linnateatri lehte külastades, mul polnud aimugi, et selline vestlussari eksisteerib. Ja üldse, Beethoveni sõprade klubi olemasolu tuli mulle samuti üllatusena. Nii et läksin päris pimesi sinna, kuna tõesti mitte midagi arvata ega oodata ei osanud. Muidugi enne olin seal toas korra käinud, see juhtus Linnateatri täika ajal, kui sai sealt omale Noorsooteatri riidest kott ostetud, ja oma rohelise jaki leidsin ka sealt (õnnelik leid). Tänasele üritusele läksin üksinda, kuna emal oli midagi ees, ja K – kes just eile Tartusse oli läinud, ei jõudnud tulla, mil mul ei tulnud kedagi teist praeguses eluhetkes pähe, kes võiks taolisest üritusest kell 14:00 pühapäeval keskendunult sama huvitatud olla kui mina. Kohale jõudes oli umbes pool tuba täis, sai koha vabalt ära valida oma tahtmistele ja mugavustele vastavalt. Ma valisin suure kaheksase laua kuna seal tundus veel teisigi üksikuid tulijaid olevat, teised kolmesed ja muud lauad olid enamus okupeeritud. Endale üllatuseks olin pea ainuke noor seal salongimelus, kuid see ei seganud üldsegi, tekitas hoopis hea tunde. Ruum oli väga kultuurist läbi imbunud ja hubaseks valgustatud.
Pauligi kohv natukese piimaga ja šokolaadiküpsis kõrval polnud paha algus, mida saatis veel ilus Beethoveni muusika. Mutti päriselus näha oli (võib valesti ja veidralt kõlada, aga nõnda mulle esmapilgul tundus) joovastav, ta teosed on mul viimasel ajal järjest nina ette sattunud, ja see, et ma muuseas tema vestlusürituse leidsin oli küll üks väga-väga mõistlik kokkusattumus. Hakkasin maha istudes kohe märkmeid tegema, valgus langes vasakult paremale, nagu enamustel kordadel minuga juhtub. Nimelt ma olen vasakukäeline, ja siis ma pidin oma varju sees kirjutama, või jällegi istekohta muutma, aga põhiline faktor, mille järgi ma istekoha valisin oli see, et seal ei pidanud põhimõtteliselt kordagi kaela liigutama. Imelikult kähku võtsin omaenese eilset nõuannet kuulda, aga no võib-olla läks õnneks – äkki hoopis alateadvus?
Aga üritus kujunes väga nauditavaks, Muti puhul paistis otsekohe silma erakordselt hea verbaalne väljendusoskus ning osav viis leida parajalt maitsekas sõna iga olukorra iseloomustamiseks, eks tal ole paras kogemus ka selja taga. Teemasid oli palju, nii et ei teagi mida täpsemalt välja tuua, või kust üldse alustada.
Meenutused, märkmed ja mõtted:
Avatus, pseudopoleemika, vaimne selgroog, Eesti mets ja äärealad, looduse väärtus, miks loodus on üldse tähtis meile, masohhism, Euroopa mugavus, enda eest seismine, ohvrite toomine, esoteerika, orientalistika, isiksuse vabadus tänapäeval (plussid ja miinused), isiklik elu ja vaimne julgus mõelda suuremalt, lõbus teooria, et kui alustada millestki rääkimist, siis inimene ikka jõuab omale elus kindlaks jäänud kompleksideni (Freud, Jung). Mutil oleks see ka peaaegu juhtunud, aga ma arvan, et tal on neid mõtteid nii palju, et vaevalt keegi aru saab, milline see kinnistunud kompleks tema puhul väljapaistvana näib, kui ainult tema ise. Rahu ja tasakaalu on maailmas tarvis, aga kas seda ostetakse praegu? Pigem mitte. Samas üksikisikud saavad käituda kuis soovivad, probleem seisneb pigem laiemas levitamises ja aktuaalsete probleemide lahendustele lähedamale viimisel. Elu tempo on muutunud, ning kasvab iga päevaga aina kiiremaks. Kas me soovime üldse edasisi muutusi, mõnes vallas võib-olla küll – aga igal pool? Paneb mõtlema. Mutt ütles, et ta tunneb tänapäeva noortele sügavalt kaasa, sest raske olla noor praeguses hetkes, üldse inimene tegelikult. Kirjandust valides ei saa jälgida reklaami, vähemalt mitte ainult sellele keskenduda, kuna igale kirjanikule tehakse reklaami – ehk tasub siis sisetunde järgi osta raamatuid, ei tea. Liigselt virisev kõige üle on napakas, liigselt vaimustunud kõige üle on ka napakas. Nende kahevaheline kooslus või üldine vaimne arendamine ja julgus oma mõtteid väljendada. Mineviku taga nutmine ei ole kunagi tark tegu!
Näitleja näitleb ikka publikule, kes naerab kõige lollima koha peal (vägagi õige… mitmed etendused löövad kohe silme ette, samas mõnikord kui tõesti oled käinudki Krahlis Vaimukuskussi vaatamas, ja peale seda järgmisel päeval lähed Kriipsud uksepiidal vaatama Linnateatrisse. Tõesti, siis on huvitav kokkusattumus näitlejate samasus muidugi, aga see, et tekib väga selge teemade kontrast, mis võib-olla teebki mõnikord reageerimise teatris keeruliseks. See oli aga minupoolne erand ja erakordselt hea plaanerimine etenduste paigutamisel, õnneks Vaimukuskussi nägin teist korda, mil ei jäänud võib-olla kummitama mingid hetked liiast järgmisel päeval, sest olin enamuse juba ennist läbi kogenud.
“Ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab” – Juhan Viidingu sõnad, kuld
Mutt mainis ka, et natuke sa võid ju tegeleda sellega, mis sind väga ei puuduta ja tegelikult ei tõmba, aga ükskord lähed ikka selle tegevuse või haru juurde, mis enim hingelähedane on. Uitmõte…/äkki valega tegeledes veedad lausa 3 ülikooli aastat kuidagi ära – aga mis siis edasi saab?/ Teatud visioon tulevikku peab eksisteerima, ainult päev päeva haaval ka ikka liikuda ei saa.
Raamat tuleb kirjutada nii, et targal oleks hea lugeda, ja loll ka midagi aru saaks. Irooniast sentimentaalsuseni on ainult paar sammu, ehk irooniaga tavaliselt suunatakse teemat natuke mugavasse tsooni. Sina oled täpselt nii tark kui on kõige targem arvamusliider, aga tänapäeval õigustavad kõik ennast arvamusliidriteks, kuna meil kõigil ikkagi sõnavabadus.
Lahendusena näib tavalisele kodanikule ja artiklite lugejale see, et peab oskama “läbi näha”, mida keegi tegelt pakub ja väljapoole räägib – ehk kas ta on kirjutanud artikli just nimelt vajaminevate klikkide nimel, või tahab ta midagi asjalikku ja mõistupärast (faktilistki) rahvale jagada. Jah… ja vot tegelt sellega igaüks ikka hakkama ei saa – miks peakski? Tegelt üldse on keeruline ära otsustada, erinevaid materjale ja muid teabekanaleid sirvides, mis allikaile saab üleüldse tõeliselt kindlaks jääda? Samas mingi valiku peab ikkagist langetama, muidu jääd lihtsalt ühe koha peale seisma ja mõtlema – filosofeerima, mida tasub ka mõnikord teha. Mutt rääkis just ühe loo/anekdoodi, kuidas laev vajub põhja ja mees hakkab ujuma, ujub kuni väsib ära, kuid näeb juba rannapiiri, siiski jalad põhja ei ulatu ja mees upub, ent vähemasti uppus teadmisega, et ujus õiges suunas.
Ehk siis alati peab kahtlema ka enda mõtlemises, kui oled nõnda kindel milleski, ja lausa õigustad midagi, tasub hetk järele mõelda ning kaaluda. Räägitud sai erinevatest autoritest, Eesti presidendist ja paljust muust. Tõesti nad käsitlesid väga mitmeid aktuaalseid teemasid. Ja ma tänan sügavalt Mutti, sisukate vastuste ja muu loba eest – see kestis ikkagist 2 tundi. Märt Treierit oma väga hea vestluse suunamise eest, sest ka temal oli suur osa ürituse õnnestumisel. Muidugi alati on küsimusi lihtsam esitada, kui neile vastata, sellegipoolest Muti mõttekäiguga ühel joonel püsida ja veel adekvaatselt ühiskonda puudutavaid küsimusi esitada, mitte nii lihtne – tubli töö!
Ürituse hindeks annaks: 5 (see on põhjustatud sellepärast, et see meeldis mulle väga ja andis palju mõtteainet tuleviku edasi minemiseks, kuid ka sellepärast, et viimasel ajal on Mutt mul üks kõige loetavamaid kirjanikke olnud, ja sümpatiseerib. Hetkel on ka “Hiired tuules” käsil. Üldiselt olen arvamusel, et hea on järjest lugeda ühe autori teoseid, kuna nõndaviisi saab kiiremini lugeda ning mõistab ka autori mõtteid ja tagamaid paremini. Saab kvaliteetsema analüüsi teha raamatu lõpus põhimõtteliselt.
Hüva, aitab kah tänaseks, lähen lugema!
Kõike head, kes iganes loeb :)!
huvitavaline 