Tavapärane elu: Ema oli koju tulnud ja kohe-kohe pidi saabuma igaõhtusel rutiinil põhinev küsimuste laviin. See õhtu ei saanud olla teistsugune, nii ta algaski, aga lõppes ka sama kähku. Millegipärast kipub nii tavaliselt olema, et kui ainult ühel osapoolel vestluses jätkub küsimusi teisele, siis vajub kogu olukord, kuna kaua ikka üks inimene keskendunult kuulata ja mõnikord mühatada suudab. Tegelikkuses mängis arvutis Ben Howard´i vana lugu ning mõtted olid igal pool mujal, kui huvi pole siis ei suuna tähelepanu ka. Järsku aga, täielik vaikus, võib-olla midagi muud, see tundus nagu vaikus, aga tavaliselt midagi ikka kuuleb, isegi kella tiksumine oli just kui seiskunud, milline uudne rõõm see oleks kui maailm oleks seisma jäänud, aga mina liiguksin kuhu hing ihkab. Tund, päev, nädal – oleks võib-olla jah nauditav, ent lõpupoole juba talutav, aga eks ma hakkaks jälle midagi igatsema, tahtma, soovima, nõudma. Sellised me ju oleme, alati on midagi ikka vaja, muidu pole rahul. Kõik hägustus, ma istusin ikka veel ja tekkis tunne nagu mul oleks koheselt nägemisprille tarvis. Et midagi teravalt näha läks iga kord kindla peale vähemalt 5-10 sekundit aega, ja siis oli ka veel raske keskenduda. Tundub, et see vajas lihtsalt harjumist, ma hakkasin vaikselt valmistuma õue minekuks, sest mul oli tänasele õhtule läbi ema saadud teatripilet. Etendus toimus NO-s, ehk siis palju kõmpida polnud, siiski umbes 20 min enne algust oleks mõistlik esimene samm sinna suunas astuda. Võtsin kaasa hariliku, märkmiku, natuke raha, ja tühja telefoni – hea lisaraskus taskus… tõesti. Seda avastasin tänaval alles, et ta tühi on, kui hakkasin isuga telefoni märkmeid tegema, see-eest kulges aga terve tee nägu märkmikusse suunatult ja kätt külmetades, kuid siiski ei millestki sõnu välja võludes. Õues polnud viimasel ajal hea ilm olnud, see kippus nii tegelt üldiselt olemagi, ei pilgutanud silma ka selle peale, et taevast mingit lörtsi taolist ollust alla sadas. Kodutänavalt allapoole jalutades tabas ninasõõrmeid hea suitsu lõhn, see tulest tekkinud, mitte sigareti oma siis seljuhul. Tugev tuul puhus näkku ja lõputult lehti oli kogunenud teeäärde. Millegi tõttu meenus mulle peas Alenderi laul “võta mind lehtede varju”, tore hakkas kohe sees.
Ma jõudsin kahtlemata NO majja liiga vara, võib-olla oma kiire tõtaka sammu tõttu, mille tempot suurendas veel see krõbe külmus, mis õues hoogu kogus tuule abil. Piletiga oli kõik vinks-vonks, lugesin natuke kava veel üle ja tegin eeltööd n-ö, et peale etendust ei saaks endale ette heita midagi sarnast “miks kava ja kirjeldust põhjalikumalt ei lugenud, äkki oleks paremini aru saanud, hm?”. Djah, igatahes, järsku hakati inimesi sisse lubama. Kohe sisse astudes kõnetas mind üks näitlejatest ja selgitas, et istuda võib pea igale poole: aknalauale, maha (kus olid ka väikesed istumisalused), või hoopis turvaliselt toetada seina (põikmõte – tuli meelde kuidas koolis korrutati, et sein seisab ilma sinu abita ka püsti, seisa korralikult! hah.). Tore, läksin siis uudistama, kust saaks kõige parema pildi etendusele, väga üle mõtlema ei hakanud, haarasin ühe sinise padja ja laskusin istukile, nõjatudes nõks vastu seina. Ma oleks vaimselt pidanud valmistunud olema, et see tuleb järjekordne NO-le iseloomulik etendus, ehk väga-väga absurd ja omanäoline (õnneks, selles etenduses tekkis vähemalt mingisugune mõtteahel ja suund kuhugi, isegi kui see suund oli jube ja rõve kohati, siis vähemalt kuhugi jooksis mõte). Ent ei välista seda, et mõnel hetkel ma lihtsalt vahtisin seda ilusat valget seina, kuulasin tehtavat muusikat ja eksisteerisin – mis polnud ka halb, tõesti see tunne oli absurd, aga mõnus samal ajal.
Etendus koosnes põhimõtteliselt kahest osast, milleks üks oli bändina esinemine, instrumentaal oli enam-vähem, aga mikrofonidest kostus enamjaolt karjumist ja röökimist. Teine osa oli see kui seina peal näidati kaamera abil, kuidas nad improviseeritud saali keskel valge linaga kaetud mööblis (toas) midagi teevad. Mida nad täpsemalt tegid, jäi mulle kahjuks natuke kaugeks, ma proovisin igatimoodi läheneda ja mõelda kas see puudutab kuidagi mind või ühiskonda, leida varjatud mõtteid, märke, sümboleid. Midagi leidsin, aga kahtlen, et teiste leitud saak sarnanes minu omaga, ehk huvitavaks kujunes see visuaalne pool, tekst jäi pigem segaseks, aga kahjuks visuaalne pool polnud ka kõige meeldivam vaadata. Samas äkki peituski seal see ähmane omapärasus, mida lihtsalt sõnastada ja kirjeldada me ei julge. Mõte iseenesest oli hea, et näitlejatele publik sel hetkel ainult kaamera, samas me kuuleme ka päriselt mis nad teevad, ja näeme natuke läbi selle valge riide. Varbad olid lõpuks ära soojenenud, muidu olid nad täiesti jääkülmad, kuigi korralikud saapad jalas ja puha. Seinad seal ruumis olid kunstlikult ära kujundatud – mõne koha pealt musta värviga plätserdatud valge sein, kus paar kunstisooritust meenutasid nägusid. Polnud üllatus, ma kipun otsima igal pool ja kõiges nägusid või kujundeid, nii on elu põnevam. Pilgu püüdsid käerauad, mis rippusid kõrgel saali laes lühtri küljes, mis pani mitte millelegi mõtlema. Tundsin ennast nagu potilill seal põrandal maas, tegelt aknalaual olid ka mõned inimesed, siis ma vist potilill ikka polnudki. Minuvanune poiss asetas seljakoti põrandale ja käis selline kolks nagu tal oleks seal üheliitrine vodka peidus, aga seda mõtlesin või märkasin arvatavasti ainult mina.
Karjumine alguses meenutas head sissejuhatust meie tänapäeva varjul olevaisse tunnetesse, mis kuidagi enam meist ei välju. Kirjutame me ju ainult sotsiaalmeediasse, ent lähedust enam ei ihka ning kui ihkame, siis leiame midagi, mis asendab selle pooleti, kaugeltki mitte täielikult. Kui valguseid hakati timmima, siis muutus kogu olemine hubasemaks. Kuumkott pannil, munade peal, hea munalõhnaline kott, kes tegi? Sürr… aga cool? Ma lugesin kohe välja enda arvamuse sellest, et üldiselt “asju” koguneb maailma liiga palju, aga seda arvatavasti mõistnud olen muudel põhjustel, lihtsalt tabasin mingi seose selle pildi põhjal.
Unistaja reaalsus avalikkuses, kui poisile armastus näkku suruti, siis ta ei julenud seda vastu võtta, kuigi see oli ju tema tahtmine olnud nii-nii kaua? Peegeldus sellest kuidas päris armastus on hägustumas, ja mida tänapäeval üldse üksteist armastades sõnade all mõeldakse (kui üldse koos olles need sõnad teineteisele silmast-silma öeldakse). Teisalt, kas üldse peab neid sõnu järgima, võib-olla on nendest piiridest väljaspool püsimine hoopis ladusam, ei pea mingit komplekssemat süsteemi looma, kui toimib väga lihtne mõtlev keha ja teine mõtlev keha kokku põimitult.
See etendus lõi reaalsuspildi mu silme eest, kadus olevik, nii muuseas tundsin end kui unenäos. Ent see polnud tore uni, vaid hoopis segane, keeruline ning arusaamatu, aga uni, seda vähegi mõistes, ikkagi mingil moel võluv ja kutsuv. Avalikustas lolluse ja rumaluse meie kõigi ühtses maailmas olemises – inimene, kes istub aasta aega kodus, ja ei välju, et suhelda inimestega päriselt. Läheks siis näiteks päris ehtsale kohtingule, jah kohtingule no mida iganes – kasvõi koos kuhugi parki ja rääkida näost näkku, ilma internetita. Kus me praegu oleme? Ja kuhu mahub meie elus armastus? Isoleeriv telekas, elan läbi teleka päris maailmaga, mida mugavam seda kitsama silmaringiga. Bänd ja toss meenutas mõnusalt Kultruuiklubis Kelmis veedetud õhtuid viimastel aastatel. Vaadates ei kuhugi, siis jälle seina, tabasin ühe ilusa pildi, nimelt trummari vari peegeldus väga kunstiliselt seinale, seda sain hea paar minutit mõnusalt nautida 🙂 “midagi ilusat kah siis” tõdesin endale vaikimisi, kergelt muiates.
Muusika raevukus ja raskus viskas me ette tegelikpildi argipäevaelust tavakodanikul, päevast päeva sama, aga ise võib-olla rahul, ehk mis on siis mure? Sama poiss, kes nagu oleks enne oma alkoholi olemasolu mulle paljastanud, tegi etenduse ajal vähemalt 10 instagrami salvestist, õnneks ta oli ainuke. Kõik kisus üldises pildis nii häguseks ja uduseks, see oli aina rohkem unenägu, kuni enam ei teinudki vahet. Mõeldes kõigest, ja samal ajal ei millestki, kes ma olen, kus ma olen? Kas me üldse oleme enam siin tekkis mõte, kui seinale ilmutati visuaalpilt samast toast, aga täiesti tühjana, vabana. Lõi erinevad uitmõtted pähe: kas see pilt seal on olevik või minevik, ja kas me mõtleme mis siis oli või, peaks hoopis mõtlema kus me praegu oleme ja kus me olla tahame kui kunagi jälle tagasi mõeldes ennast mõtlemas tabame… ühel kutil oli peenis selja peal (kritseldus, iseloomustab ka tükki). Transs, seisundisse haarav, fantaasiasse suunav. Lõpuks kui oli täiesti pime ja muusika mängis, siis tekkis väga meeldiv seisund, kus oleks isegi veel mõnda aega olnud. Ehk kui muusikast tekib uus vaikus, ja siis saab päriselt vaikust kogeda, ikka viibides veel pimeduses, tekkis ilus hetk, seda momenti elaks mitu korda läbi. Vast sellepärast ma öökull tihti olengi, et öösel tabab kogu maailma see vaikus, vähemalt argipäevadel.
Jamh, seda etendust oli võimatu hinnata, mispärast ma otsustasin, et lihtsalt jutustan olukorda nii kuis välja kukub. Ma kirjutasin märkmeid väga mõnusalt umbes poole aja etendusest, mõned isegi täielikus pimeduses. Meenub “Beckett ehk jumala au” suveetendus, kus ma kirjutasin pea 6 lehte sinka-vonka märkmeid täis, ja ma pole neid siiamaani vaadanud. Kuna peale etendust viskasin pilgu peale ja päris õudne nägi välja, üks lause teise otsas jne, etendus ise oli küll väga hea :)! Veel mõtteid pöördudes tagasi käesolevasse hetke: kas see ongi lõpp? Kuskil baaris, vetsus, müra, muusika, pimedus… hämar ja hubane. Ähmased ja udused kogud, kõik seisab, ükski keha ei liigu, kõik jälgivad seda, mõtlevad midagi – või lihtsalt vaatavad, vaatamise pärast, nagu oleksime kõik surnud. Paneb elu üle mõtlema, teatud meditatsioon. Improtud tuba oli ka väga vinge, laud külili lükatuna osana seinast, samuti osa seinast kattis tagurpidi keeratud maal, renessanssilik härra hoidis raamatu lahtisena käes. Seda etendust ei oska hinnata, tõesti ei oska, ta oli väga NO-lik, kui kellelegi anda mingit aimu NO-teatrist, siis võiks seda vaatama saata ja öelda: “have fun”. See oleks just õige amps külluslikust sürrteatrist.
Teatrist välja astudes oli kogu linn kattunud valge kihiga… ehk lumi!!! Mina aga: tohoh! Mulle õnneks meeldib lumi ja külma ilma vastu pole ka midagi, pigem põhjamaine inimene vist. Ja peale sellist suve ma juba ootan ilusat talve pikisilmi. Igatahes see suur ilmamuutus süvendas kindlasti selle õhtu mu mälusoppidesse, vaevalt ta kunagi säält kaob. Väga soe oli laskuda jälle oma kodusesse tooli, kõrvadele pakkuda veidi Ben Howard´it ja tumedat kalja mekkida.. jes.
Hinnang: 3, kui on tahtmine argielust veidi eemale saada, siis see sobib väga hästi, selline järsk ja äkiline. Otseselt ei soovitaks vaatama minna, ma arvan, et on muud, mis väärib praegu rohkem tähelepanu meie teatrimaailmas, ent siiski n-ö mõnikord omas mullis viibijatel tasub ikka läbi hüpata, no NO ikkagist.
ja info:
Etendus: NO36 Unistajad
Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)
Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen
Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer
Dramaturg Eero Epner
Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja
kogu etendus oligi minu silmis unenägu, lühikokkuvõte
Peatse jällenägemiseni :)!
huvitavaline 