Ivanov

Tere!

Väga imelik on minna ajas tagasi ja kirjutada päevast, mis juba peas hoopis teistes riiulites paikneb ning juba tolmu kogumas on, aga seda ma siiski proovin. Etendus ise toimus 28ndal oktoobril, ehk siis 3 päeva minu sünnipäevani, kuid täna on jäänud ainult üks päev minu sünnipäevani. 

Niisiis laskudes natuke ajas tagasi… Päeva algus oli jällegi hiline ärkamine, ehk sellest pole paljut rääkida, neljast aga alustasime pere söömaajaga, kuhu vend jõudis natukene hiljem, millest polnud lugu. Söömingu panime üksmeelsel nõusolekul Mari Jürjensi mängima, mis oli päris hea valik. Ta meeldib kõigile pereliikmetele ja ei tungi liialt oma muusikaga esile, pigem jääb taustale õõtsuma, nii nagu näiteks Jaan Tättegi. Kuid vanemate vesteluse lõpmatuses jäin küll vahepeal unistavalt Mari ilusaid laulusõnu kuulama, ta on ikka väga andekas laulja. Mõne artistiga on veel nii, et kohe alguses pole jõudnud kõike ilu tema loomingus ära tabada, mil seedides seda korduvalt, leiad mõne kahe silma vahele jäänud särava nüansi või iseäraliku seose. Seosed on üleüldse mu mõtlemismaailma- ja meele üle võtnud viimasel ajal. Ma olen hakanud nägema neid pea igal pool, nad terviklikustavad kogu mu elupilti ja muidu seletamatuid olukordi. Nõks ongi see, et mitte jääda kinni sellesse tavapärasesse mõtlemisse, et lähedki kaasa ja nii ongi. Closed case või folder. Pigem just tihedamalt mõttetööd teha kindlate olukordade kallal ja seejärel tõeliselt mõista, mis läks seal hästi, kuid teises kohas kehvemalt. Seedides väga mitmeid situatsioone, mis su ümber toimub, olles veel mõne teise inimese eluski… See on natuke Sherlock´lik, mis võib-olla on võimalik, aga kindlasti pole sedaviisi kõike kontrollimaks suuteline tavapärane lihtne kodanik. Seda segustada puht lihtsa mõtlemisega annab küll, kuid see pole põhiidee eesmärk, siht on tegelikult laiem. “Seos” jällegi seisneb laiemas pildis – kas või tänapäeva meediale ja muule lahedale infomassile pilku peale visates.  Meil on võimalus valida nii palju informatsiooni, kuigi piisaks tegelt palju vähemast, kuna tegelik info tarbe põhimõttelisus seisneb selles kui edukalt ja efektiivselt suudab inimene selle info ära kuulata, veel paremal juhul analüüsida. Seejärel kerkib esile valik: kas teisest kõrvast välja lasta (kuna pea tõesti ei ole prügikast), või mällu ja pähe talletada. Edasises elus kasutusse võtta ning jälle kergema tundega suures linnapildis ringi tatsata. Igatahes see tundub vägagi tähtis tähelepanuäratav mõte tänapäeva üldmelus, mida nt koolid kahjuks praeguse süsteemi järgi ei edasta. Sest sealt saab veel rohkem materjali, mida kõike igas aines samal “väga heal” tasemel analüüsima peame. Aga kool kooliks, sellest rääkima ei hakka seekord. Seda mõtlemisviisi olen ka teatrietendusi vaatamas käies rakendama asunud, et ei tasu kinnistuda sellesse mugavasse istmesse ja ainiti ühte vaatevinklisse – mitte, et mõnikord nii ei oleks teatris ka mõnus käia. On küll. Aga seda saab pigem siis kasutada kui lähed mõnda mitte nii sisutihedat etendust juba teist korda vaatama – kas siis humoorikuse või mõne teise endale mõjuva asjaolu pärast.

Küünal põleb laual ja AK-st käivad järjekordsed Kataloonia teemalised uudised, mitmendat päeva seal see kajastub, ei tea. Muidugi tähtis teema, kahtlemata, aga kui oled ise lootusetult ja mitte põhjalikult kulgu kuulama hakanud, siis tundub see nagu aina korduv deja vu. Nii täpselt nagu iga kogetava infokübemekesega elus, nii ka teatriga, lihtsalt vaatamas käies ja üldpilti nautides, hiljem sujuvalt tavaellu taganedes ei pruugi etendustest kohe üldse mitte kätte saada seda, mida võiks saada. Nt enda põhjal, muidugi ma olin siis noorem ja vähem tähelepanelikum, aga mõned aastad tagasi vaadatud häid tükke ma ei mäleta enam väga põhjalikult. Nüüd jääb küsimus – kas ma olin pigem laisk, mida ma kipun olema, ja ei mõelnud tükile iseteadlikult peale etendust, või ma lihtsalt ei mäleta oma mälu pärast tollest tükist midagi. Kõlanud on ütelus, et mis pole tähtis, see meelde ei jää. Aga kui see tükk ikkagi puudutas mind kuidagimoodi, siis ta oleks pidanud ju meelde jääma, nt visates pilk peale sellele aastatagusele kavale või süzeele, meenuvad mõned udused uitpildid peas, aga vaevalt midagi tabavat teksti vallast. Ehk point, milleni ma väga suure ringiga alati lähenen, on see, et peale etendust mõtelgem veidi selle üle, mida lavastaja soovis vaatajaskonnale edastada, mis oli tema soov, sest üldiselt selline pakutav sisu eksisteerib, v.a mõned üksikud erandid. Minu jaoks üks väga sisulage tükk viimasel ajal oli NO lavastus “päev pärast vaikust”, mis mingil moel kujunes isegi toredalt naljakaks. Lugeda võis küll etendusest välja nii mõndagi, aga kui paljud seda reaalselt üritasid, ja kui mitmed mõtted publikus oleks sarnanenud, ei teagi. Pigem oleks siit-sealt kostunud pool sosistades juhmid, kuid õigustatud küsimused: “mis see nüüd oli?”  Kui tükk isegi väga ei kõneta, siis mõelda tasub ikka! Tõesti ürita, sest siis endalgi parem tunne, et raha läks ikka mitte ainult toetuseks, vaid natuke kasutegur oli ka sees. Mil tükk kõnetab ja meeldib, siis peaks lausa kohustuslik olema üles täheldada enda arvamus, meeleolu, tunded ning etenduse sõnum, mis sinu arvates kõlama jäi. Endal on see arusaam vähemalt edasijõudmise märke avaldanud, kuid võib-olla sugereerija sellises olukorras saadki olla sina ise. Kui analüüs või järelkaja peale teatritükki loomulikult kirjapanduks ei saa, siis pole ka mõtet neid sõnu endast välja pressida. Mõnikord on vaja ainult kirjutadada, et mõista, millest sa ilma oled jäänud.

Olen tagasi köögilauas, kus toit auras ja Mari Jürjensi plaat mängis. Mõned kingid sain juba kätte, üks neist oli ka muide minu õhtune etenduse pilet Draamateatris “Ivanov”ile, mille kinkis mu teatrit jumaldav ema. Paljugi ema pärast ma vist nii sageli teatris käingi, ta vedas ikka ja jälle mind kaasa kui mõni noortepärasem tükk oli. Viimastel aastatel ma hakkasin juba ise mõikama, et… kuule pole täitsa vigagi mõnel ju. Nüüd olen minagi juba päris sagedane jälgija. Tšekkan ikka aeg-ajalt teatrite lehekülgi tükkide osas ja puht niisama uudistan, sest fb-st ma ju ajutiselt loobusin septembri alguses. Tuli neid alternatiive otsida, mis ei osutunud tegelikult üldse keeruliseks, alguses oli raske ajaga midagi peale hakata, nüüd jääb aga jälle aega puudu, et kõigest mida tahan, oma osa saada. Eks ma kuidagi proovin eluga peale Kaitseväge harjuda. Ema oli küpsetanud lambaliha, ma küll suurem lihaarmastaja ei ole, eriti viimasel ajal, pigem proovin selles suunas liikuda, et tarbiks veidi vähem, kui muidu siiamaani harjumuseks olnud. Pihlakaoks vaasis kaardus nõtkelt ja kunstiliselt laua kohale. Talvine sünnipäev, tavaliselt lund pole küll mu sünnipäeval esinenud. Tõdesin endale, et Mari on ikka üks igavesi lemmikuid, kuuldes tema sõnu laulust “Tuhat elu” vajus pea jälle heas mõttes natuke viltu. Kõlasid nad nõnda: vahel mina endale ei mahu pähe… jne. Söömaaeg läbi saanud, vedasime igaüks end kuhugi pikali, sest vein ja soe toit oli jalust nõrgaks teinud. Hea oli veidi leiba luusse lasta enne tihedat keskendumist draamas, etendus pidi muidu 4h kestma, sealhulgas siis vaheaeg ka, õnneks.

Jõudsin etenduseni… hakkasin 25 minutit enne liikuma tipa-tapa, et saaks natuke ringi vaadata kohapeal. Pileti kontrollija sõnas muheledes, et väga väike pilet mul, aga ikkagi pilet! Nii ta on, vastasin ma kergelt naeratades. Sain kava ka ostetud, mida plaanisin üles jõudes, enne etendust veidi uurima hakata. Mu istekoht oli ka huvitav, nimelt istusin ma loož 5-es, istmel 1. Ma pole enda mäletamist mööda Draamateatri loožis istunudki, ehk juba sellepärast uudne kogemus, niimoodi ülevalt alla näitlejaid ja tükki jälgida, põnev. Enamus publikust uurisid kavasid ja sumisesid, eelmuljetasid veel koridorides. Istekoht oli väga mugav ja vaade niisamuti päris hea. Paiknesin parajal kaugusel, et ilmeid näha, ent samas ka suurt pilti tajuda. Mind hakkas huvitama kes mu kõrval loožiistmel istub, kuna seal polnud veel kedagi. Kõik teised loožid olid täidetud, loožis vist käiakse tavaliselt kahekesi mõtlesin ma endamisi. Inimesed tunglesid ja otsisid oma istekohti, nagu oleks valik kuhu istud. Sammul (Nikolai Aleksejevitš Ivanov) tuli juba lavale nii muuseas, oodates kuni publik rahuneb. Ise otsustasin, et loen kava hiljem, ja pigem kirjutan, täheldan olukordi üles. Sammul sosistas publikule… palun lülitage mobiiltelefonid välja. Mu loožipartner saabus ka, ei saanud enam laiutada, kuigi ruumi oli ikkagist palju rohkem kui all saalis istuvatel inimestel. Etenduse avapauguks, sõna otseses mõttes, sai Mait Malmsten (Mihhail Mihhailovitš Borkini) tulek. Ta hiilis Ivanovi selja taha ja tegi oma relvaga paugu (jälle need paugud…). Ivanovi onu krahv Matvei Semjonovitš Šabelski, keda kehastas Aivar Tommingas, meenutas mulle õudselt ühte teist näitlejat. Nimelt Harry Potteris Professor Horace Slughorn´i kehastanud Jim Broadbent´i, see sarnasus oli hämmastav, tõstis mul küll paraja muige suule kui selle seose jälile sain. Ja muide Sammul meenutas veidi kahjuks (või õnneks) Jaagup Kreemi, oma üldiselt väsinud oleku ja pikkade juustega. Kui etendus oli mõnda aega kestnud, juhtus üks minu jaoks esmakordne asi teatris, või pigem juba päris elus. Nimelt saalis oli kellegil publikust langetõbi ehk epilepsiahoog tulnud, etendus seiskus ja lambid läksid põlema, kogu publik ahhetas ja siit-sealt sooviti kuidagi abistama minna – nii minagi. Aga selle hoo tulemise puhul pole nähtavasti muud teha kui inimene külili keerata ja oodata kuni hoog lõppeb. See läks küllaltki ruttu üle, kuid vapustas kindlasti nii publikut kui ka näitlejaid, ikkagi erakordne juhtum. Naisest muidugi oli kahju, ilus õhtupoolik muutus nõnda, samuti jäi etendus nägemata… Ei tea kas see oli kokkusattumus või mitte, aga noort semstvoarsti Jevgeni Konstantinovitš Lvovi mängiv Kristo Viiding ruttas lavalt naise juurde ja pakkus talle peale toibumist vett. Tegevus sobis sellega, et teatrist-ellu ikkagi arst edasi, mingis mõttes võib-olla tundis Kristo ka alateadvuslikult kõige enam sellist kohustust, kuna näitlejad kipuvad oma rollides päris sees olema etenduste ajal. Igatahes see oli huvitav märkamine jälle. Sammul tuli lavale teatades, et naisega on kõik õnneks hästi, ja et nad jätkavad meile tuttavast kohast etenduses.

Muusika, mis mängis etendusel, jäi tiba vaikseks, aga muidu efektiivne. Koos muude meeleolu loovate helidega, mida tehti lavaväliselt, huvitav idee. /Seisan pargis ja kuulan kuidas öökull huikab. Hing pahupidi, ja öökulli tapp./ Sulenooled kaarega lendamas alt uuele tõusvale lava katusele, ja samal ajal saatev dramaatiline muusika oli väga võimas kogupilt. Seos lavaga siis selline, et Eiffeli torn ehitati samal ajal kui Tsehhov kirjutas Ivanovi, millest tulenevalt Uku Uusberg (lavastaja) oli saanud mõtteainet. Senine lava tõusis n-ö ülespoole, ja alt tõusis uus lava, kus oli juba uus stseen vastava miljööga juba ootamas. Lavasid ühendasid Eiffeli torni moodi konstrueeritud terastorud.

Ma nautisin Markus Luige näitlemist, ja tema mõtete väljendamist nii pooleldi kokutades, ta meeldis mulle “Becket ehk jumala au”s ka, aga käesolevasse etendusse selleks külalise tegelaskujuks ja potentsiaalseks poissmeheks sobis ta ideaalselt, priima. Markus Luik hakkas midagi Zinaida Savvišnale (Ülle Kaljuste) ja Marfa Jegorovna Babakinale (Harriet Toompere) seletama, millele Savvišna, linnusulgedes daam, vastas täiesti õige – aga külaline polnud jõudnud oma mõtetki ära lõpetada. Babakinal oli papagoi õla peal, kes minu etenduses ei rääkinud, aga teed jõi küll! Minu üllatuseks oli ka 28. lend esindatud, nimelt üks külalistest (keda oli kokku viis) oli Priit Põldma, lavaka tudeng, väga meeldiv! Guido Kangur, kes mängis Pavel Kirillõtš Lebedev´it sümpatiseeris ka tohutult, tõesti väga hästi mängis enamus kohad välja. Oli hästi rollis sees. Saabus Liisa Saaremäel nagu päike, erkkollases kleidis, kes mängis Sašat, Lebedevite tütart. Muusika läks käima ja tekkis hetk, mil keegi viies külalisest (poissmeestest) oleks pidanud Saša tantsima kutsuma või vähemalt midagigi tegema. Istume pigem – kirjeldati lootusetuid poissmehi nurgas. Loiud, tuimad ja mitte midagi tegevad. Tehke siis ometi midagi! Ükskõik mida! Kui enne oli saalis miljöö hea, kuid tunne laval veel võib-olla mitte kõige õigem. Siis tõelise elu, mida enne polnud, tõi lavale Ita Ever, kes mängis Avdotja Navarovnat. Ita innustas poissmehi. Õhk olevat ka igavusest juba hangunud seletas ta. Üks väljapaistev tegelaskuju minu jaoks oli ka Lebedevite ülalpeetav Jegoruška, keda kehastas Lauri Kaldoja. Esile paisits ta vast esimest korda siis kui tal paluti küünlad ära kustutada, seda tegi ta aga väga iseäralikul viisil – karjudes neid kustu. Ta oli tegelane etenduses, kes ei öelnud mitte ühtegi sõna, vaid näitles ainult miimika ja silmade abil, see meeldis mulle väga. Palju nöökis tekst nooruse ja nende kaasaskäiva saamatuse kallal, irooniliselt sõnati, et “noored inimesed särtsu täis”. Jegoruška piibu pahvimisest tuli ka pidev lõhn, mis oligi lõpuks terve saali täitnud. “Nii igav on, et jookseks vastu seina või teeks hoopis teistelegi kuidagiviisi haiget” – kajastub tänapäeva ülimalt selgelt ja tabavalt. Sammuli järsk viis rahulikust tõsiseks ja elavdumaks muutuda oli fantast, aga see tekst, mida ta rääkis jäi pooleldi arusaamatuks, ei tea kas pidigi nii. Võib-olla istusin liiga kaugel ja kõrgel.

VAHEAEG: Ostsin ühe heleda ja tumeda šokolaadise trühvli alt puhveest. Korra seisin inimestemelus, siis aga loobusin nähes ainult ühte teretuttavat, ent siiski inimest kellega võib-olla vabalt kõnelema ei asuks. Kraksutan oma kaela endalegi juba ebameeldivalt, siiski pärast on kas väga hea või väga halb – seekord õnneks esimene. Jäin seinale pandud maale uurima oma korrusel, “unenenud öösse”, “armunud õunapuu” jne. Minu korrusel oli ka puhvet, oleks ma seda enne teadnud, poleks pidanud nii palju liigutama äkki, kaval muie tänapäeva inimese näos. Aga trühvlid olid päris head. Just tabasin selle hetke, kui näed seda tuttavat kellega pilgud kohtuvad, äratundmiseni lausa, aga siis järgneb ikkagi ilmetu kõrvale vaade. Vaheajaks jäeti lavale läbi ümmarguse lavariide tulev valgus, meenutas kohapeal nähtud maali “suur mustikas Kuu ees”. Tore. Muide vaheajal sai ka natuke karjeid ja ahhetusi, n-ö teatrit elus endas. Keegi naine all saalis karjatas – kõikide pilgud olid suunatud sinna, ma ei hakka spekuleerima ka, mis seal juhtuda võis. Tänapäeval reageeritakse väga sageli üle. 

Teine osa: konjak, kitarr ja tool – mida veel tarvis. Mina jätaks konjaki ära, selle asemel näiteks hea suur päevik ja teritatud harilik. Teises pooles lõid rohkem tunded mängu, ja samuti keerles kõik ümber Ivanovi keerulise siseelu. Kui esimeses pooles polnud eriti peategelast välja paistnud, sai Ivanov teises pooles pigem esile kerkida. Sammulis nägin väga palju endaga samastuvat, ta just kui mõtles valjult terve etenduse vältel, tohutu tekst, mis tal peas pidi olema. Ta ei olnud oma tunnete isand, ja raske oli ratsionaalseid otsuseid teha. “Melanhoolia tuleb nurka visata… ega sa ei ole mingi gümnasist.” Iga tegelane sai väljendatud oma tähtsusest hoolimata. Tšehhov ei ole ühiskonnast ja üldisest elust mitte kedagi välja jätnud, võib-olla isegi mõne argliku külalise juurde lisanud tavapärasest olukorrast, kui see külaline tegelikult hoopis kodus passiks. Andis mõtteainet ka selle kohapealt, et inimesed ei pruugi kohe üldse aru saada, mis seisus sina oled, ja võivad nii tihedalt enda asjades kinni olla. Seda esitles siis aktsiisiametnikku Dmitri Nikititš Kossõhhi mängiv Raimo Pass, kes ükskõik, mis ka teemaks oli, lähtus ikkagi enda slämmidest ja kaardimängust. Ainult läbi oma kompleksidejada reageerida vist on vale, aga samas selles peitub mingi võlu, siiski võtta hetki ja olukordi puhtate lehtedena on püsima jääv väärtuslik oskus. Võluv oli lõpu nutufoonia, kus nutsid lõpuks kõik laval olnud viis näitlejat. Ja ei teadnudki ise kohe kas naerda või nutta, seal olid Liisa Saaremäel, Aivar Tommingas, Guido Kangur, Ülle Kaljuste ja Harriet Toompere. Valguse kasutus oli hea kogu etenduse ajal. Lavade kasutus oli väga uuenduslik ja huvitav, jooksis ladusalt. Kõige enam paistsid silma hea näitlemistööga: Kristo Viiding. Guido Kangur, Ita Ever, Indrek Sammul, Markus Luik, teised olid ka head, aga mainitud nimed paistsid enim silma. Grand finale oli see kui Ivanov peale püstolitega vehkimist ja laskmist, pidas monoloogi, või enda mõtete aruande publikule. Siis aga üllatuseks kõndis 12nda ja 13nda rea vahelt kuni põrandani ning laskus seal kummargile. Liikus ta istmetele astudes aeglaselt, ja palus kohtadel istuvatelt publikult käsi toetamiseks, see oli väärt lõpp. 

Draamateater on kõige pidulikum teater, ja see üldine meeleolu on ka seal alati hea.  Tükkides pole suurt peitlikku sügavamõttelist sisu, aga sisu ja teksti mida jälgida on tavaliselt palju. Olles seekord Draamas meenus mulle pisiüritus “arvustuste öö”, millest ma 12ndas klassis käies osa võtsin, nimelt me saime informatiivse tunni, kuidas arvustada etendust ja mida täpsemalt silmas pidada lavastust vaadates. Seejuures asusime kuskil 10kesi etendust “Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonikat” vaatama ja hiljem arvustama, tutvusime teineteisega ja teatriruumidega. Mis võib-olla kõige huvitavam ja märkimisväärsem, saime kõik koos ööbida Draamateatris, üleval ühes saalis, jah see oli omamoodi kogemus. Aga sealt meenus ka see, et kõndisin isegi kord seal Draama laval, sealt paistab publik palju teistsugusemalt… seda ma sealt vaadates kunagi mõtlesin, ma mäletan. 

Teatri põhisuund on tavaliselt tervitada etenduse lõpus publikut mõne küsimuse või mõtlemapaneva arutelmaga kas ühiskonda või hoopis inimese sisemaailma liikudes. Tšehhovi “Ivanov” ja Uku Uusberg said koos sellega hakkama, palju tekstist kõnetas tänapäevagi, ja pani mõtlema väärtustele, nii enda elus kui ka üldises ühiskonnas meie ümber. Üldiselt tükk meeldis ja lavastaja tööd peaks ka kiitma, Uku Uusberg sai hästi hakkama, loodan, et M. Gorki Linnateatris tuleb kas sama hea või veel parem.

Hinnang: 4

 Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanov“

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Tõlkinud Ernst Raudsepp

Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (külalisena), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

Kava oli samuti väga põhjalik ja ilusa kujundusega. Kes üldse kavasid teeb?

 

Tšau!