BB ilmub öösel

Lahkusin töölt tuhisedes, värvus taevas meresinine, maailm liigub tasapisi udus. Piritalt linna silmitseda on väga võluv. Koju jõudes sõin ühe karamelli-pähkli šokolaadibrownie ära. MMMM. Siis aga emaga vaikselt sättima, sest 17:30 pidime Balti jaamas rongi peal olema. Õues puhus jäine tuul, kuid õnneks ei sadanud midagi. Olin end päris kihiliselt õnneks riidesse pannud, lisaks veel topeltkindad ja villased sokid.

“Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames
Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.” – Tutvustus ev100 lehelt.

Jõudes rongi oleks justkui etendus juba mingismõttes alanud, sest me olime juba kõrvaklapid kätte saanud, mis tegelt jäid peaaegu kogu etenduseks pähe. Tegemist oli n-ö kõrvaklapietendusega, ehk teel Tallinnast-Tapale (või Tartust-Tapale) sai nautida kuuldemängu puht Mati Undi romaani “Brecht ilmub öösel” ainetel. See kujunes minu jaoks väga omapäraseks ja ainulaadseks… kuna ma olin nimelt eelneval ööl lõpetanud selle sama Mati Undi romaani (kuskil kahe paiku). Romaan meeldis mulle endale väga, kuna ta oli väga ajalooline, dialektiline, elu jälgiv ja mõtisklev. Kartmata midagi välja pakkuda või kirja panna, mis võinuks tunduda ebasünnis. Samuti põhjalikkus, võib-olla tingitud sellestki, et see jäi Mati Undi viimaseks proosateoseks.

Klapid peas. Linnulaul ja rongi tuu-tuu. Rongis on hea soe, liigagi soe, lausa palav on. Silmad ikka valutavad, halvasti magasin vast. Rongis on muidu reisijad ka, mõni paistab päris segaduses olevat, see asjaolu valmistab mulle iseäranis palju huvi ja rõõmu. Tavareisija mõtted: “nii tehnoloogiline reisijaskond või mõni uus moetoode äkki.. imelik?” Selle muusikaga võiks rongis tuled kustu minna – kui oldaks tõesti veel valgusega mängitud, uuh. Sest rongiaknast mina küll välja ei näinud, ent kui oleks rongis sees hämaram olnud, äkki oleks õdusam tunne tekkinud, unenäo moodigi võib-olla. Mõni kõrvaklapiline pani silmad kinni, teine vaatas jälle aknast välja, mina aga toetasin korra pea vastu eesolevat tooli, saades nii keskenduda paremini jutule, kuna nii kadus sund mõttest silmad kinni hoida. Emaga rääkisin oma märkmikusse kirjutades, kuna ühtki lauset ega sõna ei saanud ju kaotsi lasta, mis kõrvaklappidest tuli. Palavuse ajal oli problemaatiline korraks sallgi kaelast ära võtta, kuna pidin hetkeks klapid ka ära võtma, kuidagimoodi sain hakkama. Oehh see oli ikka väga vapustav seda kuulata, ma mäletan, et olin väga vaimustuses, sest mõned kohad ühtisid minu kujutelmaga, mis eile öösel seda lugedes piltidena pähe mõtlesin, teised kohad olid jällegi üllatuslikud.

Aga äratundmishetked on alati teretulnud. Pidev särin ja sahin kõrvaklappidest häiris veidi, ei tea kas see kõigil oli. Kui saabus pikem särin ja sahin peale teadet, et järgmine peatus on meie oma, pange sallid kaela ja mantlid selga, hõikas üks mees rongis “Revolutsioon!”. Juba seal tekkis selline tunne, et me oleme spontaanselt ise see publik, inimesed tol ajal, astume rongist välja, ja ei tea mis juhtub. Pidev teadmatus tuleva ees, see on tunne, mis valdas meie rahvast neil 1940. aastail. Meie peatus, uudishimu, mis toimub, üks mees jäi magama, see oli naljakas, alguses ma arvasin, et tal on lihtsalt silmad kinni nagu paljudel teistel, aga naine raputas teda õrnalt õlast, et ärka üles. Kuna ta magas, siis ta polnud ka arvatavasti kuulnud seda, et meie peatus jne juttu. Lihtsalt tore vaheseik. Ehk rongisõit oli minu arvates ideaalne sissejuhatus sisu tutvustamise kui ka üldise ajastu olemuse mõistes. Kohale jõudes ootasid meid pimestavad valgused teiselpool perrooni ja meid hakkasid suunama (kontrollima) näitlejad Henrik Kalmet, Maarja Mitt ja Tõnis Niinemets. Publikust oli saanud proovivõtetel kasutatav inimmass, keda kontrollis siis enamjaolt Kalmet ja Mitt. Niinemets proovis pigem naljatlevalt vahele segada Kalmetile, ja n-ö publiku eest küsimusi esitada (kõneleda). Sest segadus oli küll päris suur. Kalmeti ja Niinemetsa vahel keerles naermapanevate lausete mäng. Mehed minge ära, teid on liiga palju, teid ei tohi nii palju olla. Naised peate rohkem laiali olema, te olete ju üksinda, mehed on ära läinud ja teil pole enam kedagi, hargnege. Publiku kasutus – praegu vist igas moodsamas etenduses esindatud, aga miks ka mitte. Mehed pandi siis marssima, et marssimishäält tekitada, kas kuuluvad need jalad siis omadele või vaenlastele, see jäägu enda otsustada. Meeste marssimine läbi naiste (Niinemets: “kas me peame nagu kaaslase ka leidma..? või-või lihtsalt marsime läbi..?) Kalmet: “jah.. ei lihtsalt marsite läbi, midagi te ei pea tegema.” Samuti õhuhäire, samas stiilis stseen, mille pidime läbi tegema koos publikuga. Ehk pidime ette kujutama, et eestpoolt puhub tugev tuul ja me proovime edasi liikuda läbi kõrge lume, siis lendab tagant üle meie lennuk, mis paneb meid ettepoole kummardama. Sattusin grupi ette otsa, ehk see ei olnud minu jaoks kõige võimsam visuaalse koha pealt, tagant oleks parema pildi saanud võib-olla, aga mõte oli iseenesest hea. See kui ehtsana paistab, jääb vaid meie fantaasiavõime piiridesse vist. Ja ei puudunud Kalmeti kommentaar: “keegi sai küll täitsa vastu pead”. (Ehk keegi ei kummardanud kui lennuk selja tagant üle lendas). Ilm oli sobiv, udune, mis tähendas seda, et hiljem ei pea palju välja lõikama filmist. Tallinlastele osutus saabumine vist natuke põnevamaks, kuna me jõudsime varem kohale, nimelt meid pandi lausa Tartlaste rongile vastu lehvitama ja “hurraa” hüüdma. Tohutult palju inimesi oli, see on imelik, et nii hästi hakkama saadi. See võib-olla häiris ka kõige rohkem, et nõnda palju inimesi on, aga võib-olla pidigi, jääb lihtsalt oleku variant, kas olla pigem etenduses sees (sisus kui ka ajastu temaatikas ja (olekus)) või siis püsida kui reaalelu publiku/vaataja rollis… huvitav valik. Aga pigem oleks küll etenduses sees, nii on võluvam.

Siiski korra mõtlesin, et mis siis kui võtaks kõrvaklapid peast ja kuulaks kuidas on. Hiljem ERR-ist vist etendust tutvustavat videot vaadates tabas mind järsk naerupuhk kui kuulsin neid üksikuid inimesi hüüdmas “maha!”, “õige!”, “hurraa!”, sest inimesed ise ju kuulsid ennast kõrvaklappidest, mitte enda häält tegelikkuses. Ehk selline tekkinud näilik reaalsus. Hüüame küll, aga häält ei tule väga? Mind kohati häiris ka see “teha kõik läbi kõrvaklappide”, aga see oli lihtsalt nii uudne, et samal ajal kui etendust jälgisin pidi ka harjuma. Lõpustseenides, kus klappe ei pidanud enam peas hoidma tundus väga valesti kõik, mõtlesin miks mul klappe peas pole, samas enne õues olles olin tohutult tahtnud seda “klassikalist teatrit” ja mugavalt soojas tooli nühkida.

Kalmeti Päts oli hea. Seal algas ka uut moodi publiku kaasamine etendusse, ehk kui Mitt ütles kõrvaklappidesse, mis kogu publikul peas olid, “rahvas, õige, rahvas, maha või rahvas elagu, hurraa” kordas seda kogu publik valjult välja öeldes. See oli koomiline. Sellega veel mängiti, ehk sai juurde lisada ka rusikaga vehkimist, siis tehti seda ka aeglaselt ja hääletult, vägagi leidlik. Peale seda toimus Kalmeti üksi näitlemine perroonil, kus me alguses maha tulime, ta tegi Pansot, ja päris hästi tegi, mulle meeldis. Muide terve selle aja oli publik õues, ehk kes väga soojalt riidesse ei pannud… siis tunnen kaasa, tegelikult võiks teatrietenduse tutvustuses kuskil ka mainitud olla, et ikka soojalt riidesse pandaks. Õnneks ma olin soojalt.

See jäi õnneks viimaseks etteasteks, mis toimus õues, inimesed suunati sisse, kus sai maha istuda ning suppi ja leiba isuga süüa. See oli tore vaheldus. Ma sain head kohad ka, sest seal samas läks etendus edasi varsti, mis peegeldas Hitleri (Henrik Kalmet) ja Stalini (Tõnis Niinemets) vestlust. Ma arvan, et see avaldas mulle emotsionaalselt ja kunstiliselt kõige rohkem. Sain näitlemistööd ka väga lähedalt jälgida, ja see oli hea, kogu ruum sobis selle aastajärguga võrratult, rääkimata veel valgusest, mis oli väga hästi suunatud. Muusika, samal ajal mängis tasa Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel”. Järgmisesse ruumi minek toimus ühe mu lemmik klassikalise pala Sergei Prokofjevi “Rüütlite tants” saatel, mis oli tõesti üllatav ja sobis sinna liigagi hästi. Samuti meeldisid Šostakovitši “Valss 2” ja Chopini “Nokturn nr 2, Op.9”.

Inimesed olid pandud etendusse osavalt, nimelt kokkupressitult ja ebamugavalt. Ei mahu kohati isegi ära, etenduse mõttes õige, aga neist inimestest hakkas kahju hetkeks, kes näiteks istuma ei saanud. Jalad on külmunud, õnneks mitte mul. Paistis silma kunstilisus ruumide (valguse kasutus) ja kostüümide osas. Niinemets väga hea näitlemistöö ja rolli sisseelamine, samuti Kalmet. Robert Annus oli erakordselt hea, ta sobis Brechti isikut mängima ideaalselt. Naistest paistsid silma Maarja Jakobson ja Maarja Mitt.

Nüüdsest tahaks alati eelnevalt lugeda teatritekst läbi kui võimalik, nii on igas mõttes terviklikum jälgida etendust. Leiab rohkem seoseid ja tekib üldiselt sisukam ülevaade.
Tagasi rongis. Oehh küll nüüd on hea v.a pea veidi valutab, alaselgki, kõhus on pits viina (etenduse lõpus anti) – ei muud. Nüüd seda etendust nii vaadata, et poleks kirjandust enne lugenud, ei kujuta praegu enam ettegi. Kindlasti noore inimesena veel eriti, sest noorel ei pruugi nii head pilti käsitlevatest aastatest olla. Etendus oli mitmel moel minu arvates eriline. Rongiga sõit. Kõrvaklapid. Publiku kaasamine. Kunstilisus. Teadmatus – huvitav ja samas häiriv kohati. Naljatlemine. Meisterlik näitlemine ehk oma rollide osav tunnetus.

Hinnang: 5, selle aasta üks võimsamaid ja huvitavamaid tükke kohe kindlasti, kuid mõtteaine mõjuvuses ta nii tugev polnud, võib-olla sest ma olin äsja end raamatuga soojaks teinud enne vaatama minemist. Lavastus väga hea. Von Krahl ja Tartu Uus Teater said hakkama millegi väga erilisega, ja see jääb minu teatrimällu kindlasti meelde. Samuti see tunne peale teatrit oli küll selline, et… ma käisin just teatris, mida muide iga kord ei pruugigi tekkida.

Lavastajad: Ivar Põllu ja Mart Koldits
Dramaturg: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi
Laval: Robert Annus, Maarja Jakobson, Henrik Kalmet, Kristel Leesmend, Maarja Mitt, Tõnis Niinemets.

Järgmisena Theatrumi “Joobnud”.

Siuru õhtu 100

Hea, et talveaia nii sujuvalt üles leidsin, polnud enne seal käinud. Istekoht oli kehvavõitu, kuna kõik istmed olid samal kõrgusel. Muidugi sattus minu ette istuma üks kõige suuremaid inimesi publiku seas. Pidin kogu aeg otsima nii paremalt kui ka vasakult, kust näeb kõige paremini jälle laval toimuvat. Masendav. Lava ümbritsesid paljud taimed, mis tegi vaatamise veel keerulisemaks. Silmad olid nähtavasti lugemisest väsinud, õnneks suutsin keskenduda. Üldiselt huvitav koha valik, kus etendus läbi viia. Asusin lavast ka nii kaugel, et pilt kippus juba häguseks minema, märk, et peaks endale prillid muretsema. 

Kõige rohkem silma paistsid Tõnn Lamp Tuglasena, Karl Laumet Visnapuuna, Kaspar Velberg Adsonina. Meeldisid Tuglase, Visnapuu ja Underi teksitd, nii samuti olid nende omavahel saadetud kirjad väga võluvad. Ette kandmine oli ladus, Rajaveer ja Lamp lugesid ilmekalt. Seda ma arvan etenduseks ei saakski iseloomustada, kuna ta oli pigem Siuru tutvustus, lühiülevaade sellest ajast, mis tol hetkel oli. Tekstide ja luule ette lugemine, mõned laulud klaveri saatel. Sõna “kohvik” tekkest, Visnapuu mõttekulg. Ei, üldiselt üritus oli huvitav, näitlejad ka päris hästi valitud, ent ma ei oodanud midagi sellist. Aga meeldiv kogemus, sest luule ja kirjandus mulle meeldib, ning ajalugu on alati põnev nõnda kogeda. Peale etendust veel publikuga väike oksjon, mis kujunes päris humoorikaks. Rohkem mõtteid või iseloomustusi jagada ei oskagi, kokkuvõttes oli järjekordselt üks ilus õhtu! 

Hinnang: 4, sai omapärase pildi Siuru tegelastest ja nende loomest. 

Laval: Under, Adson, Tuglas, Gailit, Visnapuu, Semper, Ilbak, Pinna, Valdese
Etendasid
Ester Kuntu, Chistopher Rajaveer, Karl Laumets, Kaspar Velberg, Jürgen Gansen, Tõnn Lamp, Liisa Saaremäel, Laura Kalle
Klaveril saadab Jaak Jürisson
Kava eestvedaja – Riina Roose
Kunstnikud – Anu Konze, Martin Mikson, Anna-Liisa Pärt

Ilusat õhtut

Isa, Kirsiaed ja Macbeth

Tere

Kuna kõik etendused ei kõneta nii palju kui teised, siis otsustasin need kolm panna ühe postituse alla, samuti olid need kolm kõik etendused, kus ma ei teinud tüki ajal märkmeid. 

Isa (Theatrum)

Jõudsin bussi, olen teel Viimsi Black Boxi “Isa” vaatama, Theatrumi etendus. Kodust väljudes ei leidnud ühte ema tehtud käpikut üles, see lõi tujust ära kohe. Õnneks see tuli hiljem välja, kuid siiski pidin ses hetkes ennast etenduseks kuidagi koguma. Kohad olid valikulised, alguses läksin esimesse ritta, siis teise… Ja sinna jäingi kuna mõtlesin, et mida ma ikka siban sinna-tänna. Võib-olla oli tõesti üks halvimaid valikuid, kaugelt oleks üle teiste peade näinud, ning nõnda ka paremini kogupilti kogenud. Sest esimene ja teine rida olid samal kõrgusel, mis lava isegi, ehk esimene rida jäi veidi oma peadega ette. See-eest oli hea lähedalt näitlemist jälgida, eriti Lembit Petersoni! 

Seda tükki otsustasin vaadata nii, et ma ei tee ühtki märget. Ehk proovin osa saada igast liigutusest ja grimassist, mis vähegi märgata annab. Ma olen päris rahul selle otsusega, sest näitlemistööd oli palju, mida täie keskendumisega jälgida, nt Lembit Peterson (Isa). Niisiis märkmeid tegin ainult vaheajal, etenduse ajal mõtlesin erinevate mõttekäikude üle, ja nautisin vabalt näitlemist. Egas igakord siis saa ka märkmeid kritseldada, selles mõttes polnud väga sisutihe tükk ka, et oleks pidanud midagi kindlasti üles täheldama. Põhisüzee oli läbinähtav, selge – aga kohati väga sügav ja tundeline. Ning teatud stseenid kordusid etenduses, ehk see peegeldes suuremas pildis kogu isa pea seesmist olemust. Kuidas iga kohtumine muutub oma olemuselt, midagi kaob mälus iga hetkega, jäävad meelde teatud killud. 

Minu märkmed peale esimest osa:

Esimene osa oli hea, teiste vigade nägemine, aga enda omade mitte, mälu tarvilikkus ja vajalikkus praeguses tänapäevas. Lembit mängib erakordselt hästi ja tõeselt. Nauditav on vaadata! Peegeldab päris elu ning selles esinevaid probleeme. Viimsi Black Boxis on kõik väga must, must ja must. Petersoni liikumine, žestid, naer, elavdumishetked, (nii loomulikult!) läbiv huumor. Osadeks jaotamine valguse abil, ehk stseeni lõpus valgused kustu (klassikaline muusika), kuni valgused põlema, ja uus stseen alaku! Oli huvitav, minu jaoks sellisel moel uudne. Alaselg valutab veidi, seismine ega istumine kumbki pole head, lamada tahaks. Kahekesi käiakse teatris, et lõputult lobiseda. Isegi vaikus tundub parem. Ei tegelikult on teatris kahekesi parem käia, aga üksi käies on aega mõelda rohkem, mis – mõnele sobib, teisele mitte. Viski üle kallamine peegeldab alkoholi liigusust ja kontrollimatust sellega. Stepitants. Kui ma kuhugi pingsalt silmitsedes vaatama jään, siis ma ainult ei mõtle paljude mõtete üle, vaid ma tunnen, et ma vaatan endale silma. Liikumatus pilgus peitub minu jaoks ääretult suur võlu, nii teatris kui ka elus eneses. Lisades objektile veel kõik mu kõrvadele kuuldu, muudab kogu momendi kõike tajuvaks. Kas hääled on ümber või peas. Kuulen kõigi lobisemisi ja liikuvaid kujutluspilte äsja nähtud etendusest, mõttekulge ja arutlemisi. Kaine mõistus – kõige kainem naine keda ma tundnud olen. Inimesed ja publik voogamas tagasi saali. Lembit Peterson meenutas Arvo Pärti. Vaese mehe elu, kelle tegelikkus on igakord erinev, kui taju ongi kadunud ehk eemalolev. 30 minutit vaheaeg, erakordselt pikk. Kõht koriseb, tahaks süüa. Nii 2 vaatus: keskendu!

Mulle meeldis etendus ise, mõtted olid head, ja suutsid oma eluga mingeid paralleele tõmmata, mis alati tähtsaim. Tükk peab kuidagimoodi kõnetama. Vanainimese elu ei ole kerge. Valgus oli hea. Muusika oli hea. Näitlemistööd olid ka head, kuid ma arvan selle tüki tegi minu jaoks väärtuslikuks Lembit Peterson. Silma paistsid veel Liina Olmaru ja Laura Peterson. Ta sobis sellesse rolli valatult, nähes teda üks päev vanalinnas, lõi kohe isa pähe. Ehk etenduse tegelaskuju. See tükk jääb õnneks hästi mälupiltidesse meelde. 

Hinnang: 4, siiamaani väga hea mulje Theatrumist, varsti näen “Joobnud” ka ära, seda ma ootan :)! Ja “Isa” soovitan kindlasti kõigil vaatama minna, väga heal tasemel etendus, igas mõttes. Kus mu kell on? Kas sa pole mu kella näinud?

Etendusest: 

Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?

Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna.

Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”. 

Kirsiaed (VHK) – noorte näitlejate kohta väga ilmekas ja huvitavalt lahendatud

Enne Kirsiaeda istusin veidi Von Krahlis, kuna peale F-iga kokkusaamist polnud midagi väga peale hakata, lugesin “Brecht ilmub öösel”, ja jõin kiwi-maasika teed. F-iga oli väga tore üle pikaaja jälle lobiseda, ta on hästi ratsionaalse mõtlemisviisiga inimene. Alati kuidagi kergem olla peale temaga rääkimist. Loodan, et järgmine aasta saan Tartusse, siis saaks tihedamini trehvata! 🙂

Etendusele kutsus mind L, ta ise näitles ka seal. Polnudki teda enne laval näinud, nii et see oli juba meeldiv uudis. Inimest keda sa vähegi tunned, on vast ikka natuke teistmoodi vaadata kui tundmatuid näitlejaid. Toimus Uuel tänaval, muusikamajas, polnud enne seal käinud. Aga mööda tänavat olen küll palju kordi tammunud, meenuvad hetked kui peale kooli sai F-iga sealt kaudu vanalinna Rimisse suundutud. Ojaa, nostalgia. Etendus oli iseenesest juba uudsuse pärast huvitav kuna ta viidi läbi neljas vaatuses, ja peale igat vaatust vahetusid näitlejad. Haha. Samuti, kes pole kursis, siis Kirsiaias on 16 erinevat tegelaskuju. Mul oli endalgi kohati raske, isegi kava abil, jälgida neid vahetusi vaatuste vahepeal, aga enam-vähem sain hakkama. Ma olin õnneks Kirsiaeda paar kuud enne lugenud ka. Mind köitsid etenduse vältel ka seintele tekkinud varjud, väga võluv, sest valgused olid näitlejatele põhimõtteliselt näkku suunatud. Tore.

Ehk tegemist oli VHK abiturientide näitlejameisterlikkuse etendusega, nad mängisid A. Tšehhovi Kirsiaeda, ja juhendajaks oli Maria Peterson. Minu jaoks oli see esimene Kirsiaed, mida laval nägin, niiet sellest sai minu esmamulje sellest tükist. Loodan, et saan Linnateatris tulevat Nüganeni Kirsiaeda ka vaatama minna. Näitlemistöö oli kõikuv, mõni oli päris hea, teiste puhul aga peegeldus ebakindlus ja žestid ei olnud usutavad. Kindlasti oli raske katsumus võtta üldse ette Kirsiaed, olles ise väga noored näitlejad. Vaadates aga neid näitlejaid ja etendust eraldi kõigest muust, meeldis ta ülesehituselt ja kogupildina. Meenusid mõned tekstilõigud raamatust, mis oli hästi värskendav. Lavaline kujundus ja kõik näitlemisväline oli sümpaatne, ning ma oleks midagi sellist ka ette kujutanud Kirsiaeda nähes, mitte küll täpipealt. Aitäh L kutsumast, väga tore oli sellest osa saada! Ja tuult tiibadesse kooli lõpetamise, näitlemise, kõige muuga.

Macbeth (Linnateater) 

15 minutit etenduseni… seisan püsti, sest ma olen kolmas rida esimene koht, maha istudes peaks ma igakord püsti tõusma kui inimene mööduda soovib. Sõbranna A oli see etenduse läbiviija ka selles mõttes, et ütleb tere ja pange telefonid vaikse peale. Ma jätsin telefoni üldse garderoobi 🙂 Purje istus minu ees, väga huvitav, see natuke lohutas, et äkki mu istekohast polegi kõige halvem vaadata. Näitlejad Andrus Vaarik ja Mart Toome istusid kõige ette esimesse ritta, mis pani kohe mõtlema, et midagi kahtlast on lahti. Samuti võtsin selle etenduse puhul otsuse, et ei tee pigem märkmeid. Kuna etenduses oli palju näitlejaid, ja päris sisutihe tegevus, küllaltki ka tekst. Kiidaks Alo Kõrve näitlemistööd. Ta sai väga hästi hakkama. Suures plaanis mind käsitletavad teemad ei kõnetanud, kahjuks, aga siiski oli väga meelelahutuslik vaadata. Otsin teatrist sageli midagi enamat kui ainult naeru ja meelelahutust. Selle etenduse puhul oli aga ka mõrva, verd, püssilasku ja kõike muud. Läbivalt oli teemas võimuiha, hullumeelsus või hirm. Ja kõik see Šotimaa võimuvõitlus oli etendatud talisuplusliidu siseprobleemide näitel. Mis tegelt oli päris omapärane ja huvitav viis, kui nüüd järele mõelda. Näitlejaid olid head, Linnateater ikkagist. Kuid ma ei teeks suurt numbrit kui see etendus vaatamata jääb. Arvan, et isegi mõne uuendusliku ja nooruslikuma hetke eest sobiks see tükk pigem vanematele inimestele. Ei teagi. Mulle igatahes selline tüüp või žanr ei meeldinud. See pilet tuli erakorraliselt ja ootamatult ka, polnud nii palju teatrit endale plaaninud, nüüd olengi vahepeal kirjutamisega hätta jäänud, ent kõigest ei saagi pikalt kirjutada, see oleks imelik. “Kogu aeg käime maskid ees, aga iseennast ei näita üldse tegelikult?”, “mida teeb meiega võim?”, kuhu viib hirm ja viha. 

Hinnang: 3, näitlemistöö oli hea, lavaline kujundus muljetavaldav, muusika hea, huvitav, meeldis, ent sisu jäi väga kaugeks.

Lavastaja Antti Mikkola

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero
Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)

Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki.

Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti.

Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud “Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa” (2016) ning Telakka Teateris ja Tampere töölisteatris lavale tulnud “Ei voi auttaa, sori” (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjä-nimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

Kuni järgmise postituseni, mis tuleb üsna pea! Seniks soovitan lugeda, ja juba ette ära ühe etenduse, nimelt “Eesti 100” raames “BB ilmub öösel” etendust, mis toimub rongisõiduga Tapale. Ei teagi kas sinna pileteid veel on, mainin igaksjuhuks ära! Ise loen vastavat Mati Undi kirjutatud romaani, väga hea siiamaani :)! Samuti soovitan innukalt päris elu jälgida, see ongi kohati kõige reaalsem teater, saab kõik vajaliku mõttesaagi kätte, vahest rohkem veelgi. Endal ka värskendav vaadata kui mõni kirjutis lühem on… 

Head aega

Kunst

Okei, vot see oli väga hea teater, tõdesin ma, üheksa paiku Tallinn Art Space Galerii-st väljudes – tundes elu kuidagi terviklikumalt kui eales varem -, ning hingates (sel hetkel lausa ahmides) värsket õhku jällegi mõnevõrra väärtuslikumalt. Aitäh sellise sünnipäeva pakkumise eest Von Krahli teater, mida veel tahta, jääb küsida vaid.

Päev enne teatrit oli möödunud tavaliselt, v.a et oli vaba päev, ehk see tegi kõik natuke toredamaks. Käisin ema tahtel kodu lähistel tema äsja kootud Jaapani lõngast kleiti pildistamas – nüüd on tal juba minu kampsun käsil -, mis ootab talve kibeledes. Õues oli väga krõbe ja tuuline, pani kohe mõtlema, et peaks läki-läki üles otsima, ning mõne uue soojema mantli muretsema. Hüppasime ka korra apteegist läbi – kus meid teenindas selline pigem veidi unisema olekuga vanem härra-, aga ta oli see-eest väga lahke, tegi ema püsikliendiks ja puha. Mina jõlkusin lihtsalt kaasas. Päev osutus kummaliseks kuna otsustasin – vähemalt praeguseks -, tagasi astuda Facebooki, kust ma vahepeal olin ajutiselt kõrvale hoidunud. Lahkusin peamiselt huvi pärast, et kuidas olla, eksisteerida, tänapäeval ilma meid kõiki ühendava sotsiaalmeediata – jättes vahelduseks alles Instagrami jms. N-ö eksperiment – kui seda nii võtta, naljaga pooleks -, oli hämmastamapanev, andis jällegi uue mulje ja vaatamisnurga üldistele suhtlemistasanditele, ellusuhtumisse kui ka sõprusesse sügavamas mõttes. Facebookist eemaldumine oli natukene seotud ka minu suunaga alkoholi tasapisi vähem tarbida. Üritustel  mõnikord muud ei teegi kui – joo ja sotsialiseeri, mitte aru saades kumba ma siis sihilikult teen. Mul on tunne, et see otsus ei tulnud kohe kindlasti selgest taevast ja ilma kaalutlemata. Kindlasti oli sel oma põhjus, ja ma õppisin sellest, ses pole kahtlustki. Soov oli leida ennast maailmas jälle sõltumatuna, nii kuis kunagi lapsepõlves sai hommikul õue mindud, ja hilisõhtul tagasi tuldud. Muidugi on teatud kohustused suureks kasvades vältimatud, aga teatud lapselikkuse ja enda ohjeldamatuse saab oma otsustega elus tagada. Korvata oma meeli liigsete suhete ja infotulvadega, mis võib-olla üldse ei kutsu ega kõnetagi reaalselt – pole ju mõistlik. Eriti eas, kus õppida on kergem, ning seda tasub teha – lootes, et oled oma huvid endale selgeks teinud.

Liigsete kohustuste kõrvaldamisega tekkis mu ette aeg, mida mul enne nii palju polnud, tuli hakata koostama mingisugust plaani, ja tegeleda rohkem iseendaga. Ehk kontrollida ennast, olla iseendaga – see võib kõlada kohati natukene morbiidse ja nukrameelsena, kuid ei, see kujunes vastupidi vägagi tõhusaks. Plussideks kujunesid tavalised väärtushinnangud, mis eksisteerisid ennegi, aga ma nägin neid lihtsalt teise külje alt. Veetsin rohkem aega perega, suhtlesin telefonitsi, päris-elus veel enamgi. Hakkasin palju rohkem lugema ja üldiselt ennast harima (enda eest hoolt kandma nii sisemiselt kui ka väliselt, muidu kanname õudselt hoolt oma väljanägemise üle, aga kipume unustama sisemust). Kõik see on tore jutt, aga siiski ma olen tagasi Facebookis, ehk mis siis sai? Olen seal sellepärast, et suhelda inimestega, kellega ma muidu igapäevaselt suhelda ei saaks. Minus hakkas kriipima see, et olin kaotanud enne eksisteerinud suhtlused ja kontaktis hoidmised sõpradega. Tänapäeval lihtsalt ei helistata enam nii sageli, kui ma Facebookist lahkudes arvasin. Täna olin otseloomulikult juba jällegi kütkeis Fb vestlustest. Mul on kange tahtmine alati kõigest kirjutada, igale inimesele valimatult kõike jagada, mis mul peas sel kindlal hetkel mõlgub. Võimatu oleks otsustada, et nüüd ma jätan temale selle osa mainimata, ehk sinna kuluvad mõned tunnid vägagi sujuvalt. See-eest täna näis see väga loomulikuna, sest ma polnudki nende inimestega juba mõnda aega kirjanud. Muidugi, kes ei eelistaks päris-elus kohtumist, aga tõesti kel selleks siis tänapäeval aega on (no tegelt ikka on.. tuleb aega leida lihtsalt, olla hakkajam!!).  Üldiselt messenger telefonis ja notification´id maas on enam-vähem variant. Vaatad millal tahad, räägid kellega tahad, keegi saa sind kuidagi survestada, ise valid kellega suhtled, ja kui sageli.

Olen rõõmus, et selle sammu tegin, ning ära kogesin, kuna vaevalt ma niipea midagi sarnast saan ette võtta. Jah, võib-olla mõni suvine periood, aga samas siis on ka soov näha neid huvitavaid sõpru, keda kaua-kaua pole millegipärast näinud. Ja muidugi mitte maha magada ühtegi põnevat üritust/etendust! Sellest pausi otsusest tekkisid ka mitmed teistmoodi järeldused. Nt ma mõistsin, et elu piiramine ja piiritlemine liiga kindlate (raudsete) seinte vahele on jabur, selles mõttes, et kui kellelgi on soov enda elu piiritleda,  siis ei soovitaks. Muidugi kõigil on vaba valik, mida oma eluga peale hakata, ja kuidas seda elada, aga öelda järsku millelegi kategoorilist “ei”, ei tee enesetunnet  tavaliselt paremaks. Nt soovides alkoholi tarbimist vähendada, ei saa järsku mõtlema hakata, et ma nüüd homsest lõpetan joomise, ega ei attend´i ühelegi üritusele, mis tavaliselt švipsis olekuga lõppenud on. Oma harjumust ja mõtlemist tuleb suunata teisele teele tasapisi, nt alustades mõne täiesti uue hobiga, või võtta ette mõni huvitav raamat, mis viib mõtted kõigest eemale. Samuti pidin tunnistama ka seda, et tekkis teataval määral kapseldumine ülejäänust, kuid mitte endast. Kapseldumine, eriti veel ootamatu, on kehv, kuna dialoog ja suhtlus viivad alati paremas suunas edasi. Sõbrad ju kujundavad meid, kirjeldavad meid, ent õige otsuse (saatusliku “jah” või “ei”) peame ikkagi meie ise välja ütlema.

Ehk liigne sõltumine siiski on negatiivne, olgu see siis teistest inimestest, internetist, meediast, millest iganes. Kuid ükski äärmus pole hea, tuleb leida mõni enda tarbeks lähedane kesktee. Aja väärtus on tänapäeval tohutult tähtis. Tuleb meelde etendus “vaimude tund Koidula tänavas” (Draamateatri tükk), kus vestlesid omavahel vaimud A.H Tammsaare ja M. Unt, kes sattusid vestlema tänapäeva noore neiuga (kel oli nägu poole ajast muidugi telefonis, aga see selleks). Noor igatahes kirjeldas oma tohutut armuvalu suhtepartneri vastu, ja tõdes, et igatseb juba oma poissi nii väga. Üllatusena tuli see, et ta polnud poisiga rääkinud 24 tundi – minu arvates lõi see hea kujutluspildi tänapäeva “kiirest elust”, ja sellest kuidas mingid väärtused seoses aja (ootamisega, kannatlikusega) on kadunud, lausa hääbunud. Ehk summa summaarum – ei tohiks kaduda ära aega, ega lasta sel meie elu liialt juhtida (suunata). Ei tea kas sain oma mõtte edasi anda, mõnes teises postituses tõstatan selle teema uuesti.

Etenduse suunas tasapisi liikudes – esimene üllatus kodus laua taga kaneelisaia mugides oli see, et toimumispaigaks pole mitte Von Krahl, vaid asukoht Pirni 5, ehk Tallinn Art Space Galerii. Nojah siis, see pani aga mõtlema, et enamustel inimestel on teatrisse minek alati selline pikem teekond, mitte lühike jalutuskäik nagu minul (no autod ka tegelt). Sellega on mul hästi välja kukkunud vähemalt. Kohale jõudes suunasid külastajaid edasi küünlad, mis olid sissekäigust etenduse ruumini värelemas. Päris ilus isegi, jäin mõtlema, pöörates pea veidi kassi moodi kaldu. Sobis praeguse ilma ja meeleoluga linnas. Igatahes tekkis juba päris õdus feeling, kohale jõudsin parajalt 12 minutit enne etenduse algust, mil sain valida endale sobiva koha (ülimalt tähtis), ja uurida seda ruumi, ise kiiresti kohanedes. Ruum oli huvitav, sest polnud ju enne seal viibinud (jah, loogiline). Peale selle kutsuti enne etenduse algust meid (publikut) ühte tagumisse ruumi – kus sai küpsist, kommi, vett või veini. Mina võtsin küpsise, kaks. Seal olid seintel erinevad kivitrüki (ehk lametrükitehnika) meetodil tehtud kunstitööd. Ruumi sissekäigu kohal oli ka “exit” lamp, aga kirja asemel oli hoopis “galerii” mustalt kirjas.

Etenduse eel tutvustas meile Jaak Visnap kuntsike kingitus Eesti riigile 100. sünnipäeva puhul. Mille nimeks oli “Eesti 100, vabadus 21. sajandil”, ehk ikka jälle kuidagi etendus sai selle Eesti 100-ga seotud, no miks ka mitte. Ta kõneles kunstist  ja litograafiast huvitavalt, see oli kindlasti väga hea sissejuhatus enne etenduse algust. Näitas meile Jaan Toominga kivitrükki pealkirjaga “ISE”, kahe mehe peast kinnihoidmispoosid moodustavad üldsegi kokku kaks silma, ehk potentsiaalse näo – huvitav kooslus. Jüri Arraku tööd, mis kõnetas vabadusest 21sel sajandil, ja kujutas suurt mere poole vaatavat sinimustvalget nägu. Arraku töö meeldis sisu ja tunde edastamise mõttes rohkem, oli näha seda sügavat, suurt, mere kohal jälgivat silma, kus peitus me vabadus silmadest peegeldatuna.

Etendus ise oli minu jaoks üks suur dialoogsüsteem, mis peegeldas mingeid hästi traditsioonilisi suhtlemistasandeid teatud inimeste vahel, mind vähemalt kõnetas  see vägagi, ja leidsin palju jooni, mille põhjal samastuda. Tükk pani mu koheselt väga dialektiliselt juurdlema, mis oleks õige, ning nende rollidega mõtteis sulandudes tekkis lausa soov neid nende probleemide lahendamisel lausa aidata, tõesti kummaline. Mulle meeldis, kuidas näitlejad ükshaaval dialoogide vahepeal publikule ennast avasid, ehk panid n-ö päris vestluse seisma, nii tutvustades publikule natuke tagamaad (sügavamaid mõtted kellegi-millegi suhtes, super!!). Näitlemistöö oli imeline, lihtsalt vapustav, ma olin sõnatu mõne hetke järel. Kõik kolm (Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus) näitasid end nii nagu ma polnud neid varem näinud, ja see oli väga-väga erakordne.

Etendus ise rääkis kolmest tuttavast (sõbrast), kellest üks siis, nahaarst Serge (Sander Roosimägi), ostnud maali 200 000 šillingi eest, aga mis oli täiesti  100% valge (ema väitis, et seal olid värvitriibud, no ei tea, ma laiutan käsi ja seletan, et olen ikka veel värvipime). Aeronautikainsener Marc (Joosep Uus) ei saanud sellest kuidagimoodi aru, ja naeris Serge´i üle, sattudes seetõttu pidevatesse aruteludesse – neil ei paistnud iial lõppu tulevat. Kolmandaks, nende kahe tule vahel – mingismõttes kahe valusa tõe ühendajana -, seisis tolerantne kohe abielluma hakkav müügiesindaja Yvan (Markus Truup), kes tahtis mõlema sõbraga häid suhteid säilitada, ent nii sattus hoopis mõlema sõbra vihaobjektiks. Publikuga suhtlemine oli hea sellepärast, et kui üks inimene hakkas publikuga suhtlema, jäid teised näitlejad paigale, liikumatuks, ja ei teinud piiksugi. See viis kogu tähelepanu selle hetke kõnelejale rambivalguses, kes puistas oma südant publikule. Väga-väga hästi lavastatud idee, tundub, et ma ei väsi kiitmast. Vildikaots, mida Yvan otsis alguses, kirjeldas boheemlaslikku hajameelset inimest, kelle tähtsaimaiks eesmärgiks kujunes sel hetkel vildikaotsa otsimine, mitte vana hea sõbra külalislahkelt vastu võtmine, iste pakkumine jne. Tabav. Vildikas osutus ju tähtsaks lõpu poole (selle juurde jõuab). Ruumivahetus samuti, geniaalne! Ainuke asi, mis kellegi kodu või korteri vahetamiseks tehti, oli see, et pandi diivani taga peidusolev maal seinale, või võeti ära. Kogu see dialoogide kogum, ja üldine seikade pilt meenutas mingil hetkel mulle mõnda tavapärast sarja. Ainult natuke selline humoorikama nüansiga, ja hästi artikuleeritud vormis, nii et pigem soovitakse publikule selgeks teha, mitte varjul hoida ideed/mõtet, mis peaks sarjas võib-olla alles järgmises hooajas avalduma. Ja maal, mis tubade vahetust sümboliseeris, seisis seinale kirjutatud KUNST kohal, mis oli ka väga kunstiline, puhas.

Tulid esile inimeste erinevad kompleksid, kes arvab kuidas millest – kas halvasti või hästi, ja mis põhjustel. Mulle meeldis selle etenduse puhul väga see, et kõik tuli välja, mitte midagi ei jäänud peitu, sai selgelt läbi räägitud nende endi vahel. Ehk see tükk oli läbinisti TÕENE, tavalises elus on ikka nii, et päris täpselt ikka aru ei saa igakord. Tükk peegeldas kolme inimtüüpi, ma ise oleks ennast enamjaolt Yvan´i kehasse asetanud, aga mõnes situatsioonis ta sattus küll päris halba olukorda. Mitte, et seda mul elus poleks juhtunud, kuid ta oli võib-olla kohati liiga “hübriidne lõtv olend” – nii nagu Marc teda nimetas, hahah. Asjadega rahul olemine – tuli teemaks, miks peab millegagi rahul olema, või kust ma üldse tean millega ma elus rahul olen? Aja ja sõna sõltuvuse tähtsus suhteelus üldiselt, ning tagamõtteliselt. Truup oli erakordne. Roosimägi grammi võrra vähem erakordsem. Uus demonstreeris oma väga-väga hea kõlaga tämbrit, samuti tasemel näitlemistöö kõrval. Marc´i vali hääl peegeldas minu arvates natuke seda, kuidas aus inimene tahab kohati teise inimesega kõneleda, aga ei saa (ei julge? kuna on kohatu? võib-olla ongi?).

Dialoogide vahepeal olid ka vaikushetked, aga need olid sinna mõeldud, ehk sobisid väga hästi. Sest dialoog ei kadunud, ei-ei üldse mitte, nende ilmed kirjeldasid vaikuses kõike edasi, võrratu! Nad olid ikka väga etenduses sees, mõnikord üks tabav ilme tähendab rohkem kui 100 sõna. Pidi ju nii olema, et 90% informatsiooni tõlgendatakse pigem kehakeelest, ja see 10% jääb sõnalise alla – ehk võime öelda küll teisele inimesele, et “ma armastan sind”, aga kui sa ennast kehakeelega samal ajal  kuidagi ebausutavana välja näitad… noojah. Tekst oli ka väga mõnusa sõnavara, ning kulgemisega – “miks nii sünge?”, “natuke rohkem huumorimeelt on tarvis!” Hea oli jälgida ja kuulata.

Inimtüübid olid minu silmis algselt +(pos) Serge, neutraalne Yvan, -(neg) Marc. Olenevalt kes +, kes -, vahet pole. Põhimõtteline kokkupõrge oli selline, lõpupoole kadus Yvan oma neutraalse ühendava, ent tasakaalustava sillana ära (peale lööki vastu kõrva Marci poolt, trummikile), kus kaks äärmust nägid soodsat võimalust suunata kogu oma viha vaese Yvani suunas. Keda taheti järsult abiellumisest loobuma panna jne. See oli nii emotsionaalselt õige tabamus inimeste käitumisest, kõik see kuidas nad ükshaaval välja purskasid oma tegelikud minad ja probleemid, ses hetkes, kui midagi polnud siduvat selle valge, mõttetu (arvestades hinda) maaliga. Nii näib tavapärane elugi, aga võib-olla nõnda palju teineteisele välja ikkagi ei lausuta, eks etendusse oli kõik sisse mahutatud, mis mahtuda võis selle kohapealt. Truup ehk Yvan astus üks hetk välja Finkelson´iga, kelle juures ta oli tarkusi kogumas käinud, vot see oli väga naljakas… Ehk nii ta alustas oma paberitelt märkmete lugemist (kuna loetu pidi keerukas olema), Marc sõnas imestades: sa tegid märkmeid?! Kõlas see mõttelooline muster minu mäletamist mööda umbes nii: „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja kui sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Kui aga mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja kui sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina”. Pani muigama.

Preesterlik maneer, rahu ainult rahu – Yvan´i ootamatu aura jagamist salati nii maha kui üldse maha salata sai. “Mungalik elamine”, mainis Marc Serge’i korteri kohta, hahah – milline iseloomustus. Muidugi sõna “pask” ütleb palju, Serge´il läks südamesse kui Marc ütles esmamuljes valge kõrgelt hinnatud kunstniku maali kohta: pask. Serge arvas, et vähemalt selgitagu, kas ei saa mõttest aru, või ei näe mida teised näevad, aga pask ei ole kuidagi ära põhjendatav (õige kah). Kogu see maali ümber jändamine peegeldas natukene seda naljakat tänapäeva elu, kus väga-väga sageli inimesed lihtsalt nagelevad mingite mõttetute probleemide, ja ASJADE üle (mida on liiga palju, mul endal ka, vaadakem ümberringi). Lahendused juba ammugi ilmselged, mõlemal osapoolel vastus peas, püsib siiski heitlus selle üle, kelle sõna jääb viimasena peale. Etendusest annab välja lugeda oi-oi kui palju. Niisiis üks väga humoorikas koht veelgi, Serge hakkas järsku vastuhakuna kirjeldama Marci-Paula suhet, võttes nimelt fookuse alla Paula labase väljendusmaneeri. See, kuidas Roosimägi seda näitles oli priima, žest, kuis ainult käeliigutuse abil tahame mõista anda, et meile ei istu see suitsetav isik teisel pool lauda, milleks küll sõnad(bussis nihelevad ja nohisevad inimesed, kasutagem sõnu, palun!?). Suitsu eemalepeletamisviis… peaks tuttav ette tulema (lööb silme ette see, kuidas jalad ebanormaalselt kiiresti liikuma hakkavad, kui keegi su ees tänaval meelsalti suitsu teeb). See oli esimene hetk kui naerusuust jõudsin juba rõõmupisarateni, see võis olla ka paljude eelnevate seikade kogumõju, aga kes teab.

Truupi osav kirjeldus oma hilinemise vabandamisest, kujunes aimamatult järsult probleemiks, täielikult hägunes mõneks ajaks see, et ta oli ebaviisakalt hilinenud. Ta hakkas põhjalikult kirjeldama, mis õud teda Catherine´i, ema ja ämmaga, pulmade ning abiellumisega, telefoniteel rääkides meeleheiteni viis. Ta kõneles enda eest, tehes ise vahepeal ka ämma häält järele, midagi uskumatut – tõesti vaatad, nõjatud ette poole, silmad pärani, ja mõtled… Siin pani ta küll oma oskused mängu. Yvan ehmatas diivanil ja karjus “siil sibas mööda!”, Serge vastas aga rahulikult,”a ei see oli rott”. Yvan aga natuke kohmetult, ent kergelt põlastavaltki: “sul on rott??”. Käe toetus Ivanile – kui tolerantsi võtmeisikule, ja kahe vaidleja vahendajale (sillale) -, sai ka ära näidatud väga lihtsat füüsilise puute abil. Kui mõjuv saab üks käeliigutus olla…  Nad kõnelesid oma meeltest nii valjult kui sai.

Äädikakärbes lendas mu silme eest mööda, udustas korra pilti, siis sain fookuse tagasi. Ei saa inimesi endi pärast, ja endast vaadatuna armastada, vaid tuleb neid armastada sellepärast, millised nad on! Sõpradel peab silma peal hoidma. “Kas sul alustaldrikut on?” küsis Yvan, kes diivanil oliive – vaikselt, end rahustavalt-, mugis. Raha ja kunsti suhe tuli tõelisena mängu siis, kui Serge ütles: “olgu”, ja viskas vildika Marc´ile, andes mõista, et tule tee siis sellele kunstiteosele midagi tähenduslikku. Marc joonistas sinna triibu, mis osutus mäeks, kuna taust oli ju nähtavasti valge. Triibule siis omakorda kriipsujuku talvemütsiga, kes sealt alla suusatab, päris tore tegelikult (võtsin seda lihtsuse ja lapselikkusena, kuid mitte kunsti rüvetamisega? Aga ei teagi). Serge aga hiljem tunnistas, et see vildikas on kustutatav, ja et see oli nende lepitusprogrammi väga vajalik manööver, muidu nad polekski võib-olla ära leppinud. Oeh, siit etendusest saaks näiteid tuua veel ja veel ja veel. Mulle meeldis VÄGA. 4 korda plaksutati näitlejaid tagasi ka, Joosep Uus oli väga õnnelik, mõistagi, kui pead terve etenduse sellist karakteri mängima, siis on hea tunne tüki lõpus. Natuke paralleel Piusiga suveetendusest “Aadama õunad”, kui ta tüki ajal ei naeratanud ühtegi korda, neonatsi kehastava isikuna, ja siis lõpus kummardades tuli esimene naeratus, see oli ilus. Nagu näeks vana sõpra üle pika aja, sarnane tunne.

Hinnang: 5, see oli rohkem kui viis minu jaoks, mulle sobis see tükk hämmastavalt hästi. Mõistan, et tüki vaatamiseks oleks ka paar erinevat viisi, aga minul osutus seekord vaatamine sedamoodi. Raske on midagi halba sellest leida, võib-olla ma olin kõige selle heaga valgustatud (pimestatud), et kehvemat ei pannud enam tähelegi, pole veel ju sellist laiemahaardelist kriitilist meelt teatri suhtes tekkinud, ning kas üldse tahangi tekitada? (võib-olla tekib iseeneslikul moel). Kuid heas valguses oli see nauditav õhtupoolik. 28. lend, kunst, inimestevahelised suhted, huumor, eneseväljendus ja ühiskond, tänapäev, mina ja sina, kes on kelle pärast kes? Mis teemasid võiks veel mina tahta? Hoeh.

Etenduse info:

Näidendi autor: YASMINA REZA

Lavastaja: MART KOLDITS

Kunstnik: JAAK VISNAP

Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS

Tõlkija: TATJANA HALLAP

Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt

Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult. 

15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal.

Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”.

Tagasi mina, mõned lõpusõnad veel:

Reza tekstile etenduses võib läheneda nii koomilises kui ka tõsisemas toonis, näiteks üks mu tuttav, kes vaatamas käis, naeris ainult mõne kohapeal. Aga mina proovisin enamikel kordadel naeru kinni hoida, leebelt siiski muiates, ent see ei välistanud kategooriliselt seda, et ma peas ka muid mõtlemissuundi kahtlemata ignoreerisin. Siiski ta oli komöödia, mitte tragöödia.

/ Värvid on, kuid nende nägemiseks tuleb pingutada, tuleb keskenduda – olen aus, vaatasin maali küll mitmeid kordi, ent siiski jäi ta kaugelt vaadates paistma valgena. Eks ma olen daltonist ka natukene, nii et pole hullu. /

Üldiselt oli nauditav etendust jälgida kolme osalisega. Psühholoogilised mõttekäigud ja seosed olid vägagi paeluvad, ning tekkisid mitmed seosed enda eluga. / Ootan pikisilmi veel etendusi, kus on kolm osalist laval!

Dekonstruktsioon (etenduses mitu korda kasutatud sõna, sai vähemalt tähelepanu) “mina olen mina”, ehk inimese lahtivõtmine ja kogupildi haaravus, mida näha sellistes olukordades, ja mis kõige olulisem – mis otsused langetada. Sõpruses, kunstis, suhetes ja kõiges muus. See tükk õpetas palju. Nägema. mõistma, suheledes leida seda õiget otsust, samas ka rõhutades sellele, et mõnikord, tee mis sa teed, läheb ikka nii.

Armastuse ja sõpruse seos. Ning mitmest sinast koosneb tegelikult meie mina? Meie mina ju loovadki tegelikult meie sõbrad.

Oli tore,

Aitäh Von Krahli teater, 28. lennu näitlejad, lavastaja Mart Koldits, ja kõik teised, kes etenduse kokku panemisel kaasa lõid.

JA aitäh, kes iganes loeb, minge kindlasti vaatama. (Praegu detsembri piletid v.müüdud).

on juba öö….

kirjutan tihti öösiti kuna kõik peale tiheda mõttetöö ja kiiresti liikuvate näppude on vait… liikumatud, tasa, keegi tänaval korra räuskab, aga palju seda ikka mulle kostub. Minul sünnivad parimad mõtted öösel, või siis mingit huvitavat hetke silmates, n-ö äkkuitmõte.

ma kirjutama… 02:30