Kunst

Okei, vot see oli väga hea teater, tõdesin ma, üheksa paiku Tallinn Art Space Galerii-st väljudes – tundes elu kuidagi terviklikumalt kui eales varem -, ning hingates (sel hetkel lausa ahmides) värsket õhku jällegi mõnevõrra väärtuslikumalt. Aitäh sellise sünnipäeva pakkumise eest Von Krahli teater, mida veel tahta, jääb küsida vaid.

Päev enne teatrit oli möödunud tavaliselt, v.a et oli vaba päev, ehk see tegi kõik natuke toredamaks. Käisin ema tahtel kodu lähistel tema äsja kootud Jaapani lõngast kleiti pildistamas – nüüd on tal juba minu kampsun käsil -, mis ootab talve kibeledes. Õues oli väga krõbe ja tuuline, pani kohe mõtlema, et peaks läki-läki üles otsima, ning mõne uue soojema mantli muretsema. Hüppasime ka korra apteegist läbi – kus meid teenindas selline pigem veidi unisema olekuga vanem härra-, aga ta oli see-eest väga lahke, tegi ema püsikliendiks ja puha. Mina jõlkusin lihtsalt kaasas. Päev osutus kummaliseks kuna otsustasin – vähemalt praeguseks -, tagasi astuda Facebooki, kust ma vahepeal olin ajutiselt kõrvale hoidunud. Lahkusin peamiselt huvi pärast, et kuidas olla, eksisteerida, tänapäeval ilma meid kõiki ühendava sotsiaalmeediata – jättes vahelduseks alles Instagrami jms. N-ö eksperiment – kui seda nii võtta, naljaga pooleks -, oli hämmastamapanev, andis jällegi uue mulje ja vaatamisnurga üldistele suhtlemistasanditele, ellusuhtumisse kui ka sõprusesse sügavamas mõttes. Facebookist eemaldumine oli natukene seotud ka minu suunaga alkoholi tasapisi vähem tarbida. Üritustel  mõnikord muud ei teegi kui – joo ja sotsialiseeri, mitte aru saades kumba ma siis sihilikult teen. Mul on tunne, et see otsus ei tulnud kohe kindlasti selgest taevast ja ilma kaalutlemata. Kindlasti oli sel oma põhjus, ja ma õppisin sellest, ses pole kahtlustki. Soov oli leida ennast maailmas jälle sõltumatuna, nii kuis kunagi lapsepõlves sai hommikul õue mindud, ja hilisõhtul tagasi tuldud. Muidugi on teatud kohustused suureks kasvades vältimatud, aga teatud lapselikkuse ja enda ohjeldamatuse saab oma otsustega elus tagada. Korvata oma meeli liigsete suhete ja infotulvadega, mis võib-olla üldse ei kutsu ega kõnetagi reaalselt – pole ju mõistlik. Eriti eas, kus õppida on kergem, ning seda tasub teha – lootes, et oled oma huvid endale selgeks teinud.

Liigsete kohustuste kõrvaldamisega tekkis mu ette aeg, mida mul enne nii palju polnud, tuli hakata koostama mingisugust plaani, ja tegeleda rohkem iseendaga. Ehk kontrollida ennast, olla iseendaga – see võib kõlada kohati natukene morbiidse ja nukrameelsena, kuid ei, see kujunes vastupidi vägagi tõhusaks. Plussideks kujunesid tavalised väärtushinnangud, mis eksisteerisid ennegi, aga ma nägin neid lihtsalt teise külje alt. Veetsin rohkem aega perega, suhtlesin telefonitsi, päris-elus veel enamgi. Hakkasin palju rohkem lugema ja üldiselt ennast harima (enda eest hoolt kandma nii sisemiselt kui ka väliselt, muidu kanname õudselt hoolt oma väljanägemise üle, aga kipume unustama sisemust). Kõik see on tore jutt, aga siiski ma olen tagasi Facebookis, ehk mis siis sai? Olen seal sellepärast, et suhelda inimestega, kellega ma muidu igapäevaselt suhelda ei saaks. Minus hakkas kriipima see, et olin kaotanud enne eksisteerinud suhtlused ja kontaktis hoidmised sõpradega. Tänapäeval lihtsalt ei helistata enam nii sageli, kui ma Facebookist lahkudes arvasin. Täna olin otseloomulikult juba jällegi kütkeis Fb vestlustest. Mul on kange tahtmine alati kõigest kirjutada, igale inimesele valimatult kõike jagada, mis mul peas sel kindlal hetkel mõlgub. Võimatu oleks otsustada, et nüüd ma jätan temale selle osa mainimata, ehk sinna kuluvad mõned tunnid vägagi sujuvalt. See-eest täna näis see väga loomulikuna, sest ma polnudki nende inimestega juba mõnda aega kirjanud. Muidugi, kes ei eelistaks päris-elus kohtumist, aga tõesti kel selleks siis tänapäeval aega on (no tegelt ikka on.. tuleb aega leida lihtsalt, olla hakkajam!!).  Üldiselt messenger telefonis ja notification´id maas on enam-vähem variant. Vaatad millal tahad, räägid kellega tahad, keegi saa sind kuidagi survestada, ise valid kellega suhtled, ja kui sageli.

Olen rõõmus, et selle sammu tegin, ning ära kogesin, kuna vaevalt ma niipea midagi sarnast saan ette võtta. Jah, võib-olla mõni suvine periood, aga samas siis on ka soov näha neid huvitavaid sõpru, keda kaua-kaua pole millegipärast näinud. Ja muidugi mitte maha magada ühtegi põnevat üritust/etendust! Sellest pausi otsusest tekkisid ka mitmed teistmoodi järeldused. Nt ma mõistsin, et elu piiramine ja piiritlemine liiga kindlate (raudsete) seinte vahele on jabur, selles mõttes, et kui kellelgi on soov enda elu piiritleda,  siis ei soovitaks. Muidugi kõigil on vaba valik, mida oma eluga peale hakata, ja kuidas seda elada, aga öelda järsku millelegi kategoorilist “ei”, ei tee enesetunnet  tavaliselt paremaks. Nt soovides alkoholi tarbimist vähendada, ei saa järsku mõtlema hakata, et ma nüüd homsest lõpetan joomise, ega ei attend´i ühelegi üritusele, mis tavaliselt švipsis olekuga lõppenud on. Oma harjumust ja mõtlemist tuleb suunata teisele teele tasapisi, nt alustades mõne täiesti uue hobiga, või võtta ette mõni huvitav raamat, mis viib mõtted kõigest eemale. Samuti pidin tunnistama ka seda, et tekkis teataval määral kapseldumine ülejäänust, kuid mitte endast. Kapseldumine, eriti veel ootamatu, on kehv, kuna dialoog ja suhtlus viivad alati paremas suunas edasi. Sõbrad ju kujundavad meid, kirjeldavad meid, ent õige otsuse (saatusliku “jah” või “ei”) peame ikkagi meie ise välja ütlema.

Ehk liigne sõltumine siiski on negatiivne, olgu see siis teistest inimestest, internetist, meediast, millest iganes. Kuid ükski äärmus pole hea, tuleb leida mõni enda tarbeks lähedane kesktee. Aja väärtus on tänapäeval tohutult tähtis. Tuleb meelde etendus “vaimude tund Koidula tänavas” (Draamateatri tükk), kus vestlesid omavahel vaimud A.H Tammsaare ja M. Unt, kes sattusid vestlema tänapäeva noore neiuga (kel oli nägu poole ajast muidugi telefonis, aga see selleks). Noor igatahes kirjeldas oma tohutut armuvalu suhtepartneri vastu, ja tõdes, et igatseb juba oma poissi nii väga. Üllatusena tuli see, et ta polnud poisiga rääkinud 24 tundi – minu arvates lõi see hea kujutluspildi tänapäeva “kiirest elust”, ja sellest kuidas mingid väärtused seoses aja (ootamisega, kannatlikusega) on kadunud, lausa hääbunud. Ehk summa summaarum – ei tohiks kaduda ära aega, ega lasta sel meie elu liialt juhtida (suunata). Ei tea kas sain oma mõtte edasi anda, mõnes teises postituses tõstatan selle teema uuesti.

Etenduse suunas tasapisi liikudes – esimene üllatus kodus laua taga kaneelisaia mugides oli see, et toimumispaigaks pole mitte Von Krahl, vaid asukoht Pirni 5, ehk Tallinn Art Space Galerii. Nojah siis, see pani aga mõtlema, et enamustel inimestel on teatrisse minek alati selline pikem teekond, mitte lühike jalutuskäik nagu minul (no autod ka tegelt). Sellega on mul hästi välja kukkunud vähemalt. Kohale jõudes suunasid külastajaid edasi küünlad, mis olid sissekäigust etenduse ruumini värelemas. Päris ilus isegi, jäin mõtlema, pöörates pea veidi kassi moodi kaldu. Sobis praeguse ilma ja meeleoluga linnas. Igatahes tekkis juba päris õdus feeling, kohale jõudsin parajalt 12 minutit enne etenduse algust, mil sain valida endale sobiva koha (ülimalt tähtis), ja uurida seda ruumi, ise kiiresti kohanedes. Ruum oli huvitav, sest polnud ju enne seal viibinud (jah, loogiline). Peale selle kutsuti enne etenduse algust meid (publikut) ühte tagumisse ruumi – kus sai küpsist, kommi, vett või veini. Mina võtsin küpsise, kaks. Seal olid seintel erinevad kivitrüki (ehk lametrükitehnika) meetodil tehtud kunstitööd. Ruumi sissekäigu kohal oli ka “exit” lamp, aga kirja asemel oli hoopis “galerii” mustalt kirjas.

Etenduse eel tutvustas meile Jaak Visnap kuntsike kingitus Eesti riigile 100. sünnipäeva puhul. Mille nimeks oli “Eesti 100, vabadus 21. sajandil”, ehk ikka jälle kuidagi etendus sai selle Eesti 100-ga seotud, no miks ka mitte. Ta kõneles kunstist  ja litograafiast huvitavalt, see oli kindlasti väga hea sissejuhatus enne etenduse algust. Näitas meile Jaan Toominga kivitrükki pealkirjaga “ISE”, kahe mehe peast kinnihoidmispoosid moodustavad üldsegi kokku kaks silma, ehk potentsiaalse näo – huvitav kooslus. Jüri Arraku tööd, mis kõnetas vabadusest 21sel sajandil, ja kujutas suurt mere poole vaatavat sinimustvalget nägu. Arraku töö meeldis sisu ja tunde edastamise mõttes rohkem, oli näha seda sügavat, suurt, mere kohal jälgivat silma, kus peitus me vabadus silmadest peegeldatuna.

Etendus ise oli minu jaoks üks suur dialoogsüsteem, mis peegeldas mingeid hästi traditsioonilisi suhtlemistasandeid teatud inimeste vahel, mind vähemalt kõnetas  see vägagi, ja leidsin palju jooni, mille põhjal samastuda. Tükk pani mu koheselt väga dialektiliselt juurdlema, mis oleks õige, ning nende rollidega mõtteis sulandudes tekkis lausa soov neid nende probleemide lahendamisel lausa aidata, tõesti kummaline. Mulle meeldis, kuidas näitlejad ükshaaval dialoogide vahepeal publikule ennast avasid, ehk panid n-ö päris vestluse seisma, nii tutvustades publikule natuke tagamaad (sügavamaid mõtted kellegi-millegi suhtes, super!!). Näitlemistöö oli imeline, lihtsalt vapustav, ma olin sõnatu mõne hetke järel. Kõik kolm (Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus) näitasid end nii nagu ma polnud neid varem näinud, ja see oli väga-väga erakordne.

Etendus ise rääkis kolmest tuttavast (sõbrast), kellest üks siis, nahaarst Serge (Sander Roosimägi), ostnud maali 200 000 šillingi eest, aga mis oli täiesti  100% valge (ema väitis, et seal olid värvitriibud, no ei tea, ma laiutan käsi ja seletan, et olen ikka veel värvipime). Aeronautikainsener Marc (Joosep Uus) ei saanud sellest kuidagimoodi aru, ja naeris Serge´i üle, sattudes seetõttu pidevatesse aruteludesse – neil ei paistnud iial lõppu tulevat. Kolmandaks, nende kahe tule vahel – mingismõttes kahe valusa tõe ühendajana -, seisis tolerantne kohe abielluma hakkav müügiesindaja Yvan (Markus Truup), kes tahtis mõlema sõbraga häid suhteid säilitada, ent nii sattus hoopis mõlema sõbra vihaobjektiks. Publikuga suhtlemine oli hea sellepärast, et kui üks inimene hakkas publikuga suhtlema, jäid teised näitlejad paigale, liikumatuks, ja ei teinud piiksugi. See viis kogu tähelepanu selle hetke kõnelejale rambivalguses, kes puistas oma südant publikule. Väga-väga hästi lavastatud idee, tundub, et ma ei väsi kiitmast. Vildikaots, mida Yvan otsis alguses, kirjeldas boheemlaslikku hajameelset inimest, kelle tähtsaimaiks eesmärgiks kujunes sel hetkel vildikaotsa otsimine, mitte vana hea sõbra külalislahkelt vastu võtmine, iste pakkumine jne. Tabav. Vildikas osutus ju tähtsaks lõpu poole (selle juurde jõuab). Ruumivahetus samuti, geniaalne! Ainuke asi, mis kellegi kodu või korteri vahetamiseks tehti, oli see, et pandi diivani taga peidusolev maal seinale, või võeti ära. Kogu see dialoogide kogum, ja üldine seikade pilt meenutas mingil hetkel mulle mõnda tavapärast sarja. Ainult natuke selline humoorikama nüansiga, ja hästi artikuleeritud vormis, nii et pigem soovitakse publikule selgeks teha, mitte varjul hoida ideed/mõtet, mis peaks sarjas võib-olla alles järgmises hooajas avalduma. Ja maal, mis tubade vahetust sümboliseeris, seisis seinale kirjutatud KUNST kohal, mis oli ka väga kunstiline, puhas.

Tulid esile inimeste erinevad kompleksid, kes arvab kuidas millest – kas halvasti või hästi, ja mis põhjustel. Mulle meeldis selle etenduse puhul väga see, et kõik tuli välja, mitte midagi ei jäänud peitu, sai selgelt läbi räägitud nende endi vahel. Ehk see tükk oli läbinisti TÕENE, tavalises elus on ikka nii, et päris täpselt ikka aru ei saa igakord. Tükk peegeldas kolme inimtüüpi, ma ise oleks ennast enamjaolt Yvan´i kehasse asetanud, aga mõnes situatsioonis ta sattus küll päris halba olukorda. Mitte, et seda mul elus poleks juhtunud, kuid ta oli võib-olla kohati liiga “hübriidne lõtv olend” – nii nagu Marc teda nimetas, hahah. Asjadega rahul olemine – tuli teemaks, miks peab millegagi rahul olema, või kust ma üldse tean millega ma elus rahul olen? Aja ja sõna sõltuvuse tähtsus suhteelus üldiselt, ning tagamõtteliselt. Truup oli erakordne. Roosimägi grammi võrra vähem erakordsem. Uus demonstreeris oma väga-väga hea kõlaga tämbrit, samuti tasemel näitlemistöö kõrval. Marc´i vali hääl peegeldas minu arvates natuke seda, kuidas aus inimene tahab kohati teise inimesega kõneleda, aga ei saa (ei julge? kuna on kohatu? võib-olla ongi?).

Dialoogide vahepeal olid ka vaikushetked, aga need olid sinna mõeldud, ehk sobisid väga hästi. Sest dialoog ei kadunud, ei-ei üldse mitte, nende ilmed kirjeldasid vaikuses kõike edasi, võrratu! Nad olid ikka väga etenduses sees, mõnikord üks tabav ilme tähendab rohkem kui 100 sõna. Pidi ju nii olema, et 90% informatsiooni tõlgendatakse pigem kehakeelest, ja see 10% jääb sõnalise alla – ehk võime öelda küll teisele inimesele, et “ma armastan sind”, aga kui sa ennast kehakeelega samal ajal  kuidagi ebausutavana välja näitad… noojah. Tekst oli ka väga mõnusa sõnavara, ning kulgemisega – “miks nii sünge?”, “natuke rohkem huumorimeelt on tarvis!” Hea oli jälgida ja kuulata.

Inimtüübid olid minu silmis algselt +(pos) Serge, neutraalne Yvan, -(neg) Marc. Olenevalt kes +, kes -, vahet pole. Põhimõtteline kokkupõrge oli selline, lõpupoole kadus Yvan oma neutraalse ühendava, ent tasakaalustava sillana ära (peale lööki vastu kõrva Marci poolt, trummikile), kus kaks äärmust nägid soodsat võimalust suunata kogu oma viha vaese Yvani suunas. Keda taheti järsult abiellumisest loobuma panna jne. See oli nii emotsionaalselt õige tabamus inimeste käitumisest, kõik see kuidas nad ükshaaval välja purskasid oma tegelikud minad ja probleemid, ses hetkes, kui midagi polnud siduvat selle valge, mõttetu (arvestades hinda) maaliga. Nii näib tavapärane elugi, aga võib-olla nõnda palju teineteisele välja ikkagi ei lausuta, eks etendusse oli kõik sisse mahutatud, mis mahtuda võis selle kohapealt. Truup ehk Yvan astus üks hetk välja Finkelson´iga, kelle juures ta oli tarkusi kogumas käinud, vot see oli väga naljakas… Ehk nii ta alustas oma paberitelt märkmete lugemist (kuna loetu pidi keerukas olema), Marc sõnas imestades: sa tegid märkmeid?! Kõlas see mõttelooline muster minu mäletamist mööda umbes nii: „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja kui sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Kui aga mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja kui sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina”. Pani muigama.

Preesterlik maneer, rahu ainult rahu – Yvan´i ootamatu aura jagamist salati nii maha kui üldse maha salata sai. “Mungalik elamine”, mainis Marc Serge’i korteri kohta, hahah – milline iseloomustus. Muidugi sõna “pask” ütleb palju, Serge´il läks südamesse kui Marc ütles esmamuljes valge kõrgelt hinnatud kunstniku maali kohta: pask. Serge arvas, et vähemalt selgitagu, kas ei saa mõttest aru, või ei näe mida teised näevad, aga pask ei ole kuidagi ära põhjendatav (õige kah). Kogu see maali ümber jändamine peegeldas natukene seda naljakat tänapäeva elu, kus väga-väga sageli inimesed lihtsalt nagelevad mingite mõttetute probleemide, ja ASJADE üle (mida on liiga palju, mul endal ka, vaadakem ümberringi). Lahendused juba ammugi ilmselged, mõlemal osapoolel vastus peas, püsib siiski heitlus selle üle, kelle sõna jääb viimasena peale. Etendusest annab välja lugeda oi-oi kui palju. Niisiis üks väga humoorikas koht veelgi, Serge hakkas järsku vastuhakuna kirjeldama Marci-Paula suhet, võttes nimelt fookuse alla Paula labase väljendusmaneeri. See, kuidas Roosimägi seda näitles oli priima, žest, kuis ainult käeliigutuse abil tahame mõista anda, et meile ei istu see suitsetav isik teisel pool lauda, milleks küll sõnad(bussis nihelevad ja nohisevad inimesed, kasutagem sõnu, palun!?). Suitsu eemalepeletamisviis… peaks tuttav ette tulema (lööb silme ette see, kuidas jalad ebanormaalselt kiiresti liikuma hakkavad, kui keegi su ees tänaval meelsalti suitsu teeb). See oli esimene hetk kui naerusuust jõudsin juba rõõmupisarateni, see võis olla ka paljude eelnevate seikade kogumõju, aga kes teab.

Truupi osav kirjeldus oma hilinemise vabandamisest, kujunes aimamatult järsult probleemiks, täielikult hägunes mõneks ajaks see, et ta oli ebaviisakalt hilinenud. Ta hakkas põhjalikult kirjeldama, mis õud teda Catherine´i, ema ja ämmaga, pulmade ning abiellumisega, telefoniteel rääkides meeleheiteni viis. Ta kõneles enda eest, tehes ise vahepeal ka ämma häält järele, midagi uskumatut – tõesti vaatad, nõjatud ette poole, silmad pärani, ja mõtled… Siin pani ta küll oma oskused mängu. Yvan ehmatas diivanil ja karjus “siil sibas mööda!”, Serge vastas aga rahulikult,”a ei see oli rott”. Yvan aga natuke kohmetult, ent kergelt põlastavaltki: “sul on rott??”. Käe toetus Ivanile – kui tolerantsi võtmeisikule, ja kahe vaidleja vahendajale (sillale) -, sai ka ära näidatud väga lihtsat füüsilise puute abil. Kui mõjuv saab üks käeliigutus olla…  Nad kõnelesid oma meeltest nii valjult kui sai.

Äädikakärbes lendas mu silme eest mööda, udustas korra pilti, siis sain fookuse tagasi. Ei saa inimesi endi pärast, ja endast vaadatuna armastada, vaid tuleb neid armastada sellepärast, millised nad on! Sõpradel peab silma peal hoidma. “Kas sul alustaldrikut on?” küsis Yvan, kes diivanil oliive – vaikselt, end rahustavalt-, mugis. Raha ja kunsti suhe tuli tõelisena mängu siis, kui Serge ütles: “olgu”, ja viskas vildika Marc´ile, andes mõista, et tule tee siis sellele kunstiteosele midagi tähenduslikku. Marc joonistas sinna triibu, mis osutus mäeks, kuna taust oli ju nähtavasti valge. Triibule siis omakorda kriipsujuku talvemütsiga, kes sealt alla suusatab, päris tore tegelikult (võtsin seda lihtsuse ja lapselikkusena, kuid mitte kunsti rüvetamisega? Aga ei teagi). Serge aga hiljem tunnistas, et see vildikas on kustutatav, ja et see oli nende lepitusprogrammi väga vajalik manööver, muidu nad polekski võib-olla ära leppinud. Oeh, siit etendusest saaks näiteid tuua veel ja veel ja veel. Mulle meeldis VÄGA. 4 korda plaksutati näitlejaid tagasi ka, Joosep Uus oli väga õnnelik, mõistagi, kui pead terve etenduse sellist karakteri mängima, siis on hea tunne tüki lõpus. Natuke paralleel Piusiga suveetendusest “Aadama õunad”, kui ta tüki ajal ei naeratanud ühtegi korda, neonatsi kehastava isikuna, ja siis lõpus kummardades tuli esimene naeratus, see oli ilus. Nagu näeks vana sõpra üle pika aja, sarnane tunne.

Hinnang: 5, see oli rohkem kui viis minu jaoks, mulle sobis see tükk hämmastavalt hästi. Mõistan, et tüki vaatamiseks oleks ka paar erinevat viisi, aga minul osutus seekord vaatamine sedamoodi. Raske on midagi halba sellest leida, võib-olla ma olin kõige selle heaga valgustatud (pimestatud), et kehvemat ei pannud enam tähelegi, pole veel ju sellist laiemahaardelist kriitilist meelt teatri suhtes tekkinud, ning kas üldse tahangi tekitada? (võib-olla tekib iseeneslikul moel). Kuid heas valguses oli see nauditav õhtupoolik. 28. lend, kunst, inimestevahelised suhted, huumor, eneseväljendus ja ühiskond, tänapäev, mina ja sina, kes on kelle pärast kes? Mis teemasid võiks veel mina tahta? Hoeh.

Etenduse info:

Näidendi autor: YASMINA REZA

Lavastaja: MART KOLDITS

Kunstnik: JAAK VISNAP

Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS

Tõlkija: TATJANA HALLAP

Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt

Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult. 

15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal.

Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”.

Tagasi mina, mõned lõpusõnad veel:

Reza tekstile etenduses võib läheneda nii koomilises kui ka tõsisemas toonis, näiteks üks mu tuttav, kes vaatamas käis, naeris ainult mõne kohapeal. Aga mina proovisin enamikel kordadel naeru kinni hoida, leebelt siiski muiates, ent see ei välistanud kategooriliselt seda, et ma peas ka muid mõtlemissuundi kahtlemata ignoreerisin. Siiski ta oli komöödia, mitte tragöödia.

/ Värvid on, kuid nende nägemiseks tuleb pingutada, tuleb keskenduda – olen aus, vaatasin maali küll mitmeid kordi, ent siiski jäi ta kaugelt vaadates paistma valgena. Eks ma olen daltonist ka natukene, nii et pole hullu. /

Üldiselt oli nauditav etendust jälgida kolme osalisega. Psühholoogilised mõttekäigud ja seosed olid vägagi paeluvad, ning tekkisid mitmed seosed enda eluga. / Ootan pikisilmi veel etendusi, kus on kolm osalist laval!

Dekonstruktsioon (etenduses mitu korda kasutatud sõna, sai vähemalt tähelepanu) “mina olen mina”, ehk inimese lahtivõtmine ja kogupildi haaravus, mida näha sellistes olukordades, ja mis kõige olulisem – mis otsused langetada. Sõpruses, kunstis, suhetes ja kõiges muus. See tükk õpetas palju. Nägema. mõistma, suheledes leida seda õiget otsust, samas ka rõhutades sellele, et mõnikord, tee mis sa teed, läheb ikka nii.

Armastuse ja sõpruse seos. Ning mitmest sinast koosneb tegelikult meie mina? Meie mina ju loovadki tegelikult meie sõbrad.

Oli tore,

Aitäh Von Krahli teater, 28. lennu näitlejad, lavastaja Mart Koldits, ja kõik teised, kes etenduse kokku panemisel kaasa lõid.

JA aitäh, kes iganes loeb, minge kindlasti vaatama. (Praegu detsembri piletid v.müüdud).

on juba öö….

kirjutan tihti öösiti kuna kõik peale tiheda mõttetöö ja kiiresti liikuvate näppude on vait… liikumatud, tasa, keegi tänaval korra räuskab, aga palju seda ikka mulle kostub. Minul sünnivad parimad mõtted öösel, või siis mingit huvitavat hetke silmates, n-ö äkkuitmõte.

ma kirjutama… 02:30