Isa, Kirsiaed ja Macbeth

Tere

Kuna kõik etendused ei kõneta nii palju kui teised, siis otsustasin need kolm panna ühe postituse alla, samuti olid need kolm kõik etendused, kus ma ei teinud tüki ajal märkmeid. 

Isa (Theatrum)

Jõudsin bussi, olen teel Viimsi Black Boxi “Isa” vaatama, Theatrumi etendus. Kodust väljudes ei leidnud ühte ema tehtud käpikut üles, see lõi tujust ära kohe. Õnneks see tuli hiljem välja, kuid siiski pidin ses hetkes ennast etenduseks kuidagi koguma. Kohad olid valikulised, alguses läksin esimesse ritta, siis teise… Ja sinna jäingi kuna mõtlesin, et mida ma ikka siban sinna-tänna. Võib-olla oli tõesti üks halvimaid valikuid, kaugelt oleks üle teiste peade näinud, ning nõnda ka paremini kogupilti kogenud. Sest esimene ja teine rida olid samal kõrgusel, mis lava isegi, ehk esimene rida jäi veidi oma peadega ette. See-eest oli hea lähedalt näitlemist jälgida, eriti Lembit Petersoni! 

Seda tükki otsustasin vaadata nii, et ma ei tee ühtki märget. Ehk proovin osa saada igast liigutusest ja grimassist, mis vähegi märgata annab. Ma olen päris rahul selle otsusega, sest näitlemistööd oli palju, mida täie keskendumisega jälgida, nt Lembit Peterson (Isa). Niisiis märkmeid tegin ainult vaheajal, etenduse ajal mõtlesin erinevate mõttekäikude üle, ja nautisin vabalt näitlemist. Egas igakord siis saa ka märkmeid kritseldada, selles mõttes polnud väga sisutihe tükk ka, et oleks pidanud midagi kindlasti üles täheldama. Põhisüzee oli läbinähtav, selge – aga kohati väga sügav ja tundeline. Ning teatud stseenid kordusid etenduses, ehk see peegeldes suuremas pildis kogu isa pea seesmist olemust. Kuidas iga kohtumine muutub oma olemuselt, midagi kaob mälus iga hetkega, jäävad meelde teatud killud. 

Minu märkmed peale esimest osa:

Esimene osa oli hea, teiste vigade nägemine, aga enda omade mitte, mälu tarvilikkus ja vajalikkus praeguses tänapäevas. Lembit mängib erakordselt hästi ja tõeselt. Nauditav on vaadata! Peegeldab päris elu ning selles esinevaid probleeme. Viimsi Black Boxis on kõik väga must, must ja must. Petersoni liikumine, žestid, naer, elavdumishetked, (nii loomulikult!) läbiv huumor. Osadeks jaotamine valguse abil, ehk stseeni lõpus valgused kustu (klassikaline muusika), kuni valgused põlema, ja uus stseen alaku! Oli huvitav, minu jaoks sellisel moel uudne. Alaselg valutab veidi, seismine ega istumine kumbki pole head, lamada tahaks. Kahekesi käiakse teatris, et lõputult lobiseda. Isegi vaikus tundub parem. Ei tegelikult on teatris kahekesi parem käia, aga üksi käies on aega mõelda rohkem, mis – mõnele sobib, teisele mitte. Viski üle kallamine peegeldab alkoholi liigusust ja kontrollimatust sellega. Stepitants. Kui ma kuhugi pingsalt silmitsedes vaatama jään, siis ma ainult ei mõtle paljude mõtete üle, vaid ma tunnen, et ma vaatan endale silma. Liikumatus pilgus peitub minu jaoks ääretult suur võlu, nii teatris kui ka elus eneses. Lisades objektile veel kõik mu kõrvadele kuuldu, muudab kogu momendi kõike tajuvaks. Kas hääled on ümber või peas. Kuulen kõigi lobisemisi ja liikuvaid kujutluspilte äsja nähtud etendusest, mõttekulge ja arutlemisi. Kaine mõistus – kõige kainem naine keda ma tundnud olen. Inimesed ja publik voogamas tagasi saali. Lembit Peterson meenutas Arvo Pärti. Vaese mehe elu, kelle tegelikkus on igakord erinev, kui taju ongi kadunud ehk eemalolev. 30 minutit vaheaeg, erakordselt pikk. Kõht koriseb, tahaks süüa. Nii 2 vaatus: keskendu!

Mulle meeldis etendus ise, mõtted olid head, ja suutsid oma eluga mingeid paralleele tõmmata, mis alati tähtsaim. Tükk peab kuidagimoodi kõnetama. Vanainimese elu ei ole kerge. Valgus oli hea. Muusika oli hea. Näitlemistööd olid ka head, kuid ma arvan selle tüki tegi minu jaoks väärtuslikuks Lembit Peterson. Silma paistsid veel Liina Olmaru ja Laura Peterson. Ta sobis sellesse rolli valatult, nähes teda üks päev vanalinnas, lõi kohe isa pähe. Ehk etenduse tegelaskuju. See tükk jääb õnneks hästi mälupiltidesse meelde. 

Hinnang: 4, siiamaani väga hea mulje Theatrumist, varsti näen “Joobnud” ka ära, seda ma ootan :)! Ja “Isa” soovitan kindlasti kõigil vaatama minna, väga heal tasemel etendus, igas mõttes. Kus mu kell on? Kas sa pole mu kella näinud?

Etendusest: 

Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?

Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna.

Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”. 

Kirsiaed (VHK) – noorte näitlejate kohta väga ilmekas ja huvitavalt lahendatud

Enne Kirsiaeda istusin veidi Von Krahlis, kuna peale F-iga kokkusaamist polnud midagi väga peale hakata, lugesin “Brecht ilmub öösel”, ja jõin kiwi-maasika teed. F-iga oli väga tore üle pikaaja jälle lobiseda, ta on hästi ratsionaalse mõtlemisviisiga inimene. Alati kuidagi kergem olla peale temaga rääkimist. Loodan, et järgmine aasta saan Tartusse, siis saaks tihedamini trehvata! 🙂

Etendusele kutsus mind L, ta ise näitles ka seal. Polnudki teda enne laval näinud, nii et see oli juba meeldiv uudis. Inimest keda sa vähegi tunned, on vast ikka natuke teistmoodi vaadata kui tundmatuid näitlejaid. Toimus Uuel tänaval, muusikamajas, polnud enne seal käinud. Aga mööda tänavat olen küll palju kordi tammunud, meenuvad hetked kui peale kooli sai F-iga sealt kaudu vanalinna Rimisse suundutud. Ojaa, nostalgia. Etendus oli iseenesest juba uudsuse pärast huvitav kuna ta viidi läbi neljas vaatuses, ja peale igat vaatust vahetusid näitlejad. Haha. Samuti, kes pole kursis, siis Kirsiaias on 16 erinevat tegelaskuju. Mul oli endalgi kohati raske, isegi kava abil, jälgida neid vahetusi vaatuste vahepeal, aga enam-vähem sain hakkama. Ma olin õnneks Kirsiaeda paar kuud enne lugenud ka. Mind köitsid etenduse vältel ka seintele tekkinud varjud, väga võluv, sest valgused olid näitlejatele põhimõtteliselt näkku suunatud. Tore.

Ehk tegemist oli VHK abiturientide näitlejameisterlikkuse etendusega, nad mängisid A. Tšehhovi Kirsiaeda, ja juhendajaks oli Maria Peterson. Minu jaoks oli see esimene Kirsiaed, mida laval nägin, niiet sellest sai minu esmamulje sellest tükist. Loodan, et saan Linnateatris tulevat Nüganeni Kirsiaeda ka vaatama minna. Näitlemistöö oli kõikuv, mõni oli päris hea, teiste puhul aga peegeldus ebakindlus ja žestid ei olnud usutavad. Kindlasti oli raske katsumus võtta üldse ette Kirsiaed, olles ise väga noored näitlejad. Vaadates aga neid näitlejaid ja etendust eraldi kõigest muust, meeldis ta ülesehituselt ja kogupildina. Meenusid mõned tekstilõigud raamatust, mis oli hästi värskendav. Lavaline kujundus ja kõik näitlemisväline oli sümpaatne, ning ma oleks midagi sellist ka ette kujutanud Kirsiaeda nähes, mitte küll täpipealt. Aitäh L kutsumast, väga tore oli sellest osa saada! Ja tuult tiibadesse kooli lõpetamise, näitlemise, kõige muuga.

Macbeth (Linnateater) 

15 minutit etenduseni… seisan püsti, sest ma olen kolmas rida esimene koht, maha istudes peaks ma igakord püsti tõusma kui inimene mööduda soovib. Sõbranna A oli see etenduse läbiviija ka selles mõttes, et ütleb tere ja pange telefonid vaikse peale. Ma jätsin telefoni üldse garderoobi 🙂 Purje istus minu ees, väga huvitav, see natuke lohutas, et äkki mu istekohast polegi kõige halvem vaadata. Näitlejad Andrus Vaarik ja Mart Toome istusid kõige ette esimesse ritta, mis pani kohe mõtlema, et midagi kahtlast on lahti. Samuti võtsin selle etenduse puhul otsuse, et ei tee pigem märkmeid. Kuna etenduses oli palju näitlejaid, ja päris sisutihe tegevus, küllaltki ka tekst. Kiidaks Alo Kõrve näitlemistööd. Ta sai väga hästi hakkama. Suures plaanis mind käsitletavad teemad ei kõnetanud, kahjuks, aga siiski oli väga meelelahutuslik vaadata. Otsin teatrist sageli midagi enamat kui ainult naeru ja meelelahutust. Selle etenduse puhul oli aga ka mõrva, verd, püssilasku ja kõike muud. Läbivalt oli teemas võimuiha, hullumeelsus või hirm. Ja kõik see Šotimaa võimuvõitlus oli etendatud talisuplusliidu siseprobleemide näitel. Mis tegelt oli päris omapärane ja huvitav viis, kui nüüd järele mõelda. Näitlejaid olid head, Linnateater ikkagist. Kuid ma ei teeks suurt numbrit kui see etendus vaatamata jääb. Arvan, et isegi mõne uuendusliku ja nooruslikuma hetke eest sobiks see tükk pigem vanematele inimestele. Ei teagi. Mulle igatahes selline tüüp või žanr ei meeldinud. See pilet tuli erakorraliselt ja ootamatult ka, polnud nii palju teatrit endale plaaninud, nüüd olengi vahepeal kirjutamisega hätta jäänud, ent kõigest ei saagi pikalt kirjutada, see oleks imelik. “Kogu aeg käime maskid ees, aga iseennast ei näita üldse tegelikult?”, “mida teeb meiega võim?”, kuhu viib hirm ja viha. 

Hinnang: 3, näitlemistöö oli hea, lavaline kujundus muljetavaldav, muusika hea, huvitav, meeldis, ent sisu jäi väga kaugeks.

Lavastaja Antti Mikkola

Osades: Alo KõrveHele KõrveKaspar VelbergArgo AadliAndero
ErmelAndrus VaarikIndrek OjariMart ToomeTõnn LampAndres RaagMaiken SchmidtPiret KaldaKülli Teetamm, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)

Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki.

Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti.

Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud “Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa” (2016) ning Telakka Teateris ja Tampere töölisteatris lavale tulnud “Ei voi auttaa, sori” (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjä-nimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

Kuni järgmise postituseni, mis tuleb üsna pea! Seniks soovitan lugeda, ja juba ette ära ühe etenduse, nimelt “Eesti 100” raames “BB ilmub öösel” etendust, mis toimub rongisõiduga Tapale. Ei teagi kas sinna pileteid veel on, mainin igaksjuhuks ära! Ise loen vastavat Mati Undi kirjutatud romaani, väga hea siiamaani :)! Samuti soovitan innukalt päris elu jälgida, see ongi kohati kõige reaalsem teater, saab kõik vajaliku mõttesaagi kätte, vahest rohkem veelgi. Endal ka värskendav vaadata kui mõni kirjutis lühem on… 

Head aega

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s