BB ilmub öösel

Lahkusin töölt tuhisedes, värvus taevas meresinine, maailm liigub tasapisi udus. Piritalt linna silmitseda on väga võluv. Koju jõudes sõin ühe karamelli-pähkli šokolaadibrownie ära. MMMM. Siis aga emaga vaikselt sättima, sest 17:30 pidime Balti jaamas rongi peal olema. Õues puhus jäine tuul, kuid õnneks ei sadanud midagi. Olin end päris kihiliselt õnneks riidesse pannud, lisaks veel topeltkindad ja villased sokid.

“Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames
Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.” – Tutvustus ev100 lehelt.

Jõudes rongi oleks justkui etendus juba mingismõttes alanud, sest me olime juba kõrvaklapid kätte saanud, mis tegelt jäid peaaegu kogu etenduseks pähe. Tegemist oli n-ö kõrvaklapietendusega, ehk teel Tallinnast-Tapale (või Tartust-Tapale) sai nautida kuuldemängu puht Mati Undi romaani “Brecht ilmub öösel” ainetel. See kujunes minu jaoks väga omapäraseks ja ainulaadseks… kuna ma olin nimelt eelneval ööl lõpetanud selle sama Mati Undi romaani (kuskil kahe paiku). Romaan meeldis mulle endale väga, kuna ta oli väga ajalooline, dialektiline, elu jälgiv ja mõtisklev. Kartmata midagi välja pakkuda või kirja panna, mis võinuks tunduda ebasünnis. Samuti põhjalikkus, võib-olla tingitud sellestki, et see jäi Mati Undi viimaseks proosateoseks.

Klapid peas. Linnulaul ja rongi tuu-tuu. Rongis on hea soe, liigagi soe, lausa palav on. Silmad ikka valutavad, halvasti magasin vast. Rongis on muidu reisijad ka, mõni paistab päris segaduses olevat, see asjaolu valmistab mulle iseäranis palju huvi ja rõõmu. Tavareisija mõtted: “nii tehnoloogiline reisijaskond või mõni uus moetoode äkki.. imelik?” Selle muusikaga võiks rongis tuled kustu minna – kui oldaks tõesti veel valgusega mängitud, uuh. Sest rongiaknast mina küll välja ei näinud, ent kui oleks rongis sees hämaram olnud, äkki oleks õdusam tunne tekkinud, unenäo moodigi võib-olla. Mõni kõrvaklapiline pani silmad kinni, teine vaatas jälle aknast välja, mina aga toetasin korra pea vastu eesolevat tooli, saades nii keskenduda paremini jutule, kuna nii kadus sund mõttest silmad kinni hoida. Emaga rääkisin oma märkmikusse kirjutades, kuna ühtki lauset ega sõna ei saanud ju kaotsi lasta, mis kõrvaklappidest tuli. Palavuse ajal oli problemaatiline korraks sallgi kaelast ära võtta, kuna pidin hetkeks klapid ka ära võtma, kuidagimoodi sain hakkama. Oehh see oli ikka väga vapustav seda kuulata, ma mäletan, et olin väga vaimustuses, sest mõned kohad ühtisid minu kujutelmaga, mis eile öösel seda lugedes piltidena pähe mõtlesin, teised kohad olid jällegi üllatuslikud.

Aga äratundmishetked on alati teretulnud. Pidev särin ja sahin kõrvaklappidest häiris veidi, ei tea kas see kõigil oli. Kui saabus pikem särin ja sahin peale teadet, et järgmine peatus on meie oma, pange sallid kaela ja mantlid selga, hõikas üks mees rongis “Revolutsioon!”. Juba seal tekkis selline tunne, et me oleme spontaanselt ise see publik, inimesed tol ajal, astume rongist välja, ja ei tea mis juhtub. Pidev teadmatus tuleva ees, see on tunne, mis valdas meie rahvast neil 1940. aastail. Meie peatus, uudishimu, mis toimub, üks mees jäi magama, see oli naljakas, alguses ma arvasin, et tal on lihtsalt silmad kinni nagu paljudel teistel, aga naine raputas teda õrnalt õlast, et ärka üles. Kuna ta magas, siis ta polnud ka arvatavasti kuulnud seda, et meie peatus jne juttu. Lihtsalt tore vaheseik. Ehk rongisõit oli minu arvates ideaalne sissejuhatus sisu tutvustamise kui ka üldise ajastu olemuse mõistes. Kohale jõudes ootasid meid pimestavad valgused teiselpool perrooni ja meid hakkasid suunama (kontrollima) näitlejad Henrik Kalmet, Maarja Mitt ja Tõnis Niinemets. Publikust oli saanud proovivõtetel kasutatav inimmass, keda kontrollis siis enamjaolt Kalmet ja Mitt. Niinemets proovis pigem naljatlevalt vahele segada Kalmetile, ja n-ö publiku eest küsimusi esitada (kõneleda). Sest segadus oli küll päris suur. Kalmeti ja Niinemetsa vahel keerles naermapanevate lausete mäng. Mehed minge ära, teid on liiga palju, teid ei tohi nii palju olla. Naised peate rohkem laiali olema, te olete ju üksinda, mehed on ära läinud ja teil pole enam kedagi, hargnege. Publiku kasutus – praegu vist igas moodsamas etenduses esindatud, aga miks ka mitte. Mehed pandi siis marssima, et marssimishäält tekitada, kas kuuluvad need jalad siis omadele või vaenlastele, see jäägu enda otsustada. Meeste marssimine läbi naiste (Niinemets: “kas me peame nagu kaaslase ka leidma..? või-või lihtsalt marsime läbi..?) Kalmet: “jah.. ei lihtsalt marsite läbi, midagi te ei pea tegema.” Samuti õhuhäire, samas stiilis stseen, mille pidime läbi tegema koos publikuga. Ehk pidime ette kujutama, et eestpoolt puhub tugev tuul ja me proovime edasi liikuda läbi kõrge lume, siis lendab tagant üle meie lennuk, mis paneb meid ettepoole kummardama. Sattusin grupi ette otsa, ehk see ei olnud minu jaoks kõige võimsam visuaalse koha pealt, tagant oleks parema pildi saanud võib-olla, aga mõte oli iseenesest hea. See kui ehtsana paistab, jääb vaid meie fantaasiavõime piiridesse vist. Ja ei puudunud Kalmeti kommentaar: “keegi sai küll täitsa vastu pead”. (Ehk keegi ei kummardanud kui lennuk selja tagant üle lendas). Ilm oli sobiv, udune, mis tähendas seda, et hiljem ei pea palju välja lõikama filmist. Tallinlastele osutus saabumine vist natuke põnevamaks, kuna me jõudsime varem kohale, nimelt meid pandi lausa Tartlaste rongile vastu lehvitama ja “hurraa” hüüdma. Tohutult palju inimesi oli, see on imelik, et nii hästi hakkama saadi. See võib-olla häiris ka kõige rohkem, et nõnda palju inimesi on, aga võib-olla pidigi, jääb lihtsalt oleku variant, kas olla pigem etenduses sees (sisus kui ka ajastu temaatikas ja (olekus)) või siis püsida kui reaalelu publiku/vaataja rollis… huvitav valik. Aga pigem oleks küll etenduses sees, nii on võluvam.

Siiski korra mõtlesin, et mis siis kui võtaks kõrvaklapid peast ja kuulaks kuidas on. Hiljem ERR-ist vist etendust tutvustavat videot vaadates tabas mind järsk naerupuhk kui kuulsin neid üksikuid inimesi hüüdmas “maha!”, “õige!”, “hurraa!”, sest inimesed ise ju kuulsid ennast kõrvaklappidest, mitte enda häält tegelikkuses. Ehk selline tekkinud näilik reaalsus. Hüüame küll, aga häält ei tule väga? Mind kohati häiris ka see “teha kõik läbi kõrvaklappide”, aga see oli lihtsalt nii uudne, et samal ajal kui etendust jälgisin pidi ka harjuma. Lõpustseenides, kus klappe ei pidanud enam peas hoidma tundus väga valesti kõik, mõtlesin miks mul klappe peas pole, samas enne õues olles olin tohutult tahtnud seda “klassikalist teatrit” ja mugavalt soojas tooli nühkida.

Kalmeti Päts oli hea. Seal algas ka uut moodi publiku kaasamine etendusse, ehk kui Mitt ütles kõrvaklappidesse, mis kogu publikul peas olid, “rahvas, õige, rahvas, maha või rahvas elagu, hurraa” kordas seda kogu publik valjult välja öeldes. See oli koomiline. Sellega veel mängiti, ehk sai juurde lisada ka rusikaga vehkimist, siis tehti seda ka aeglaselt ja hääletult, vägagi leidlik. Peale seda toimus Kalmeti üksi näitlemine perroonil, kus me alguses maha tulime, ta tegi Pansot, ja päris hästi tegi, mulle meeldis. Muide terve selle aja oli publik õues, ehk kes väga soojalt riidesse ei pannud… siis tunnen kaasa, tegelikult võiks teatrietenduse tutvustuses kuskil ka mainitud olla, et ikka soojalt riidesse pandaks. Õnneks ma olin soojalt.

See jäi õnneks viimaseks etteasteks, mis toimus õues, inimesed suunati sisse, kus sai maha istuda ning suppi ja leiba isuga süüa. See oli tore vaheldus. Ma sain head kohad ka, sest seal samas läks etendus edasi varsti, mis peegeldas Hitleri (Henrik Kalmet) ja Stalini (Tõnis Niinemets) vestlust. Ma arvan, et see avaldas mulle emotsionaalselt ja kunstiliselt kõige rohkem. Sain näitlemistööd ka väga lähedalt jälgida, ja see oli hea, kogu ruum sobis selle aastajärguga võrratult, rääkimata veel valgusest, mis oli väga hästi suunatud. Muusika, samal ajal mängis tasa Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel”. Järgmisesse ruumi minek toimus ühe mu lemmik klassikalise pala Sergei Prokofjevi “Rüütlite tants” saatel, mis oli tõesti üllatav ja sobis sinna liigagi hästi. Samuti meeldisid Šostakovitši “Valss 2” ja Chopini “Nokturn nr 2, Op.9”.

Inimesed olid pandud etendusse osavalt, nimelt kokkupressitult ja ebamugavalt. Ei mahu kohati isegi ära, etenduse mõttes õige, aga neist inimestest hakkas kahju hetkeks, kes näiteks istuma ei saanud. Jalad on külmunud, õnneks mitte mul. Paistis silma kunstilisus ruumide (valguse kasutus) ja kostüümide osas. Niinemets väga hea näitlemistöö ja rolli sisseelamine, samuti Kalmet. Robert Annus oli erakordselt hea, ta sobis Brechti isikut mängima ideaalselt. Naistest paistsid silma Maarja Jakobson ja Maarja Mitt.

Nüüdsest tahaks alati eelnevalt lugeda teatritekst läbi kui võimalik, nii on igas mõttes terviklikum jälgida etendust. Leiab rohkem seoseid ja tekib üldiselt sisukam ülevaade.
Tagasi rongis. Oehh küll nüüd on hea v.a pea veidi valutab, alaselgki, kõhus on pits viina (etenduse lõpus anti) – ei muud. Nüüd seda etendust nii vaadata, et poleks kirjandust enne lugenud, ei kujuta praegu enam ettegi. Kindlasti noore inimesena veel eriti, sest noorel ei pruugi nii head pilti käsitlevatest aastatest olla. Etendus oli mitmel moel minu arvates eriline. Rongiga sõit. Kõrvaklapid. Publiku kaasamine. Kunstilisus. Teadmatus – huvitav ja samas häiriv kohati. Naljatlemine. Meisterlik näitlemine ehk oma rollide osav tunnetus.

Hinnang: 5, selle aasta üks võimsamaid ja huvitavamaid tükke kohe kindlasti, kuid mõtteaine mõjuvuses ta nii tugev polnud, võib-olla sest ma olin äsja end raamatuga soojaks teinud enne vaatama minemist. Lavastus väga hea. Von Krahl ja Tartu Uus Teater said hakkama millegi väga erilisega, ja see jääb minu teatrimällu kindlasti meelde. Samuti see tunne peale teatrit oli küll selline, et… ma käisin just teatris, mida muide iga kord ei pruugigi tekkida.

Lavastajad: Ivar Põllu ja Mart Koldits
Dramaturg: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi
Laval: Robert Annus, Maarja Jakobson, Henrik Kalmet, Kristel Leesmend, Maarja Mitt, Tõnis Niinemets.

Järgmisena Theatrumi “Joobnud”.

Advertisements

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s