BB ilmub öösel

Lahkusin töölt tuhisedes, värvus taevas meresinine, maailm liigub tasapisi udus. Piritalt linna silmitseda on väga võluv. Koju jõudes sõin ühe karamelli-pähkli šokolaadibrownie ära. MMMM. Siis aga emaga vaikselt sättima, sest 17:30 pidime Balti jaamas rongi peal olema. Õues puhus jäine tuul, kuid õnneks ei sadanud midagi. Olin end päris kihiliselt õnneks riidesse pannud, lisaks veel topeltkindad ja villased sokid.

“Von Krahli Teatri ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud lavastus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja teatrisarja “Sajandi lugu” raames
Me teame, kuidas eestlane näeb 1940. aastaid, reetmiste ja sõdade kümnendit. Kuidas näeb seda aga Euroopa intellektuaal, kes põgeneb natside eest? Kuidas näeb seda eesti päritolu Soome kirjanik, kommunistist mõisaproua? Kuidas see kõik saab samal ajal juhtuda? Kellega veetsid 1940. aasta jaaniöö sina? Lavastus põhineb Mati Undi romaanil “Brecht ilmub öösel” ning dokumentaalmaterjalidel.” – Tutvustus ev100 lehelt.

Jõudes rongi oleks justkui etendus juba mingismõttes alanud, sest me olime juba kõrvaklapid kätte saanud, mis tegelt jäid peaaegu kogu etenduseks pähe. Tegemist oli n-ö kõrvaklapietendusega, ehk teel Tallinnast-Tapale (või Tartust-Tapale) sai nautida kuuldemängu puht Mati Undi romaani “Brecht ilmub öösel” ainetel. See kujunes minu jaoks väga omapäraseks ja ainulaadseks… kuna ma olin nimelt eelneval ööl lõpetanud selle sama Mati Undi romaani (kuskil kahe paiku). Romaan meeldis mulle endale väga, kuna ta oli väga ajalooline, dialektiline, elu jälgiv ja mõtisklev. Kartmata midagi välja pakkuda või kirja panna, mis võinuks tunduda ebasünnis. Samuti põhjalikkus, võib-olla tingitud sellestki, et see jäi Mati Undi viimaseks proosateoseks.

Klapid peas. Linnulaul ja rongi tuu-tuu. Rongis on hea soe, liigagi soe, lausa palav on. Silmad ikka valutavad, halvasti magasin vast. Rongis on muidu reisijad ka, mõni paistab päris segaduses olevat, see asjaolu valmistab mulle iseäranis palju huvi ja rõõmu. Tavareisija mõtted: “nii tehnoloogiline reisijaskond või mõni uus moetoode äkki.. imelik?” Selle muusikaga võiks rongis tuled kustu minna – kui oldaks tõesti veel valgusega mängitud, uuh. Sest rongiaknast mina küll välja ei näinud, ent kui oleks rongis sees hämaram olnud, äkki oleks õdusam tunne tekkinud, unenäo moodigi võib-olla. Mõni kõrvaklapiline pani silmad kinni, teine vaatas jälle aknast välja, mina aga toetasin korra pea vastu eesolevat tooli, saades nii keskenduda paremini jutule, kuna nii kadus sund mõttest silmad kinni hoida. Emaga rääkisin oma märkmikusse kirjutades, kuna ühtki lauset ega sõna ei saanud ju kaotsi lasta, mis kõrvaklappidest tuli. Palavuse ajal oli problemaatiline korraks sallgi kaelast ära võtta, kuna pidin hetkeks klapid ka ära võtma, kuidagimoodi sain hakkama. Oehh see oli ikka väga vapustav seda kuulata, ma mäletan, et olin väga vaimustuses, sest mõned kohad ühtisid minu kujutelmaga, mis eile öösel seda lugedes piltidena pähe mõtlesin, teised kohad olid jällegi üllatuslikud.

Aga äratundmishetked on alati teretulnud. Pidev särin ja sahin kõrvaklappidest häiris veidi, ei tea kas see kõigil oli. Kui saabus pikem särin ja sahin peale teadet, et järgmine peatus on meie oma, pange sallid kaela ja mantlid selga, hõikas üks mees rongis “Revolutsioon!”. Juba seal tekkis selline tunne, et me oleme spontaanselt ise see publik, inimesed tol ajal, astume rongist välja, ja ei tea mis juhtub. Pidev teadmatus tuleva ees, see on tunne, mis valdas meie rahvast neil 1940. aastail. Meie peatus, uudishimu, mis toimub, üks mees jäi magama, see oli naljakas, alguses ma arvasin, et tal on lihtsalt silmad kinni nagu paljudel teistel, aga naine raputas teda õrnalt õlast, et ärka üles. Kuna ta magas, siis ta polnud ka arvatavasti kuulnud seda, et meie peatus jne juttu. Lihtsalt tore vaheseik. Ehk rongisõit oli minu arvates ideaalne sissejuhatus sisu tutvustamise kui ka üldise ajastu olemuse mõistes. Kohale jõudes ootasid meid pimestavad valgused teiselpool perrooni ja meid hakkasid suunama (kontrollima) näitlejad Henrik Kalmet, Maarja Mitt ja Tõnis Niinemets. Publikust oli saanud proovivõtetel kasutatav inimmass, keda kontrollis siis enamjaolt Kalmet ja Mitt. Niinemets proovis pigem naljatlevalt vahele segada Kalmetile, ja n-ö publiku eest küsimusi esitada (kõneleda). Sest segadus oli küll päris suur. Kalmeti ja Niinemetsa vahel keerles naermapanevate lausete mäng. Mehed minge ära, teid on liiga palju, teid ei tohi nii palju olla. Naised peate rohkem laiali olema, te olete ju üksinda, mehed on ära läinud ja teil pole enam kedagi, hargnege. Publiku kasutus – praegu vist igas moodsamas etenduses esindatud, aga miks ka mitte. Mehed pandi siis marssima, et marssimishäält tekitada, kas kuuluvad need jalad siis omadele või vaenlastele, see jäägu enda otsustada. Meeste marssimine läbi naiste (Niinemets: “kas me peame nagu kaaslase ka leidma..? või-või lihtsalt marsime läbi..?) Kalmet: “jah.. ei lihtsalt marsite läbi, midagi te ei pea tegema.” Samuti õhuhäire, samas stiilis stseen, mille pidime läbi tegema koos publikuga. Ehk pidime ette kujutama, et eestpoolt puhub tugev tuul ja me proovime edasi liikuda läbi kõrge lume, siis lendab tagant üle meie lennuk, mis paneb meid ettepoole kummardama. Sattusin grupi ette otsa, ehk see ei olnud minu jaoks kõige võimsam visuaalse koha pealt, tagant oleks parema pildi saanud võib-olla, aga mõte oli iseenesest hea. See kui ehtsana paistab, jääb vaid meie fantaasiavõime piiridesse vist. Ja ei puudunud Kalmeti kommentaar: “keegi sai küll täitsa vastu pead”. (Ehk keegi ei kummardanud kui lennuk selja tagant üle lendas). Ilm oli sobiv, udune, mis tähendas seda, et hiljem ei pea palju välja lõikama filmist. Tallinlastele osutus saabumine vist natuke põnevamaks, kuna me jõudsime varem kohale, nimelt meid pandi lausa Tartlaste rongile vastu lehvitama ja “hurraa” hüüdma. Tohutult palju inimesi oli, see on imelik, et nii hästi hakkama saadi. See võib-olla häiris ka kõige rohkem, et nõnda palju inimesi on, aga võib-olla pidigi, jääb lihtsalt oleku variant, kas olla pigem etenduses sees (sisus kui ka ajastu temaatikas ja (olekus)) või siis püsida kui reaalelu publiku/vaataja rollis… huvitav valik. Aga pigem oleks küll etenduses sees, nii on võluvam.

Siiski korra mõtlesin, et mis siis kui võtaks kõrvaklapid peast ja kuulaks kuidas on. Hiljem ERR-ist vist etendust tutvustavat videot vaadates tabas mind järsk naerupuhk kui kuulsin neid üksikuid inimesi hüüdmas “maha!”, “õige!”, “hurraa!”, sest inimesed ise ju kuulsid ennast kõrvaklappidest, mitte enda häält tegelikkuses. Ehk selline tekkinud näilik reaalsus. Hüüame küll, aga häält ei tule väga? Mind kohati häiris ka see “teha kõik läbi kõrvaklappide”, aga see oli lihtsalt nii uudne, et samal ajal kui etendust jälgisin pidi ka harjuma. Lõpustseenides, kus klappe ei pidanud enam peas hoidma tundus väga valesti kõik, mõtlesin miks mul klappe peas pole, samas enne õues olles olin tohutult tahtnud seda “klassikalist teatrit” ja mugavalt soojas tooli nühkida.

Kalmeti Päts oli hea. Seal algas ka uut moodi publiku kaasamine etendusse, ehk kui Mitt ütles kõrvaklappidesse, mis kogu publikul peas olid, “rahvas, õige, rahvas, maha või rahvas elagu, hurraa” kordas seda kogu publik valjult välja öeldes. See oli koomiline. Sellega veel mängiti, ehk sai juurde lisada ka rusikaga vehkimist, siis tehti seda ka aeglaselt ja hääletult, vägagi leidlik. Peale seda toimus Kalmeti üksi näitlemine perroonil, kus me alguses maha tulime, ta tegi Pansot, ja päris hästi tegi, mulle meeldis. Muide terve selle aja oli publik õues, ehk kes väga soojalt riidesse ei pannud… siis tunnen kaasa, tegelikult võiks teatrietenduse tutvustuses kuskil ka mainitud olla, et ikka soojalt riidesse pandaks. Õnneks ma olin soojalt.

See jäi õnneks viimaseks etteasteks, mis toimus õues, inimesed suunati sisse, kus sai maha istuda ning suppi ja leiba isuga süüa. See oli tore vaheldus. Ma sain head kohad ka, sest seal samas läks etendus edasi varsti, mis peegeldas Hitleri (Henrik Kalmet) ja Stalini (Tõnis Niinemets) vestlust. Ma arvan, et see avaldas mulle emotsionaalselt ja kunstiliselt kõige rohkem. Sain näitlemistööd ka väga lähedalt jälgida, ja see oli hea, kogu ruum sobis selle aastajärguga võrratult, rääkimata veel valgusest, mis oli väga hästi suunatud. Muusika, samal ajal mängis tasa Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel”. Järgmisesse ruumi minek toimus ühe mu lemmik klassikalise pala Sergei Prokofjevi “Rüütlite tants” saatel, mis oli tõesti üllatav ja sobis sinna liigagi hästi. Samuti meeldisid Šostakovitši “Valss 2” ja Chopini “Nokturn nr 2, Op.9”.

Inimesed olid pandud etendusse osavalt, nimelt kokkupressitult ja ebamugavalt. Ei mahu kohati isegi ära, etenduse mõttes õige, aga neist inimestest hakkas kahju hetkeks, kes näiteks istuma ei saanud. Jalad on külmunud, õnneks mitte mul. Paistis silma kunstilisus ruumide (valguse kasutus) ja kostüümide osas. Niinemets väga hea näitlemistöö ja rolli sisseelamine, samuti Kalmet. Robert Annus oli erakordselt hea, ta sobis Brechti isikut mängima ideaalselt. Naistest paistsid silma Maarja Jakobson ja Maarja Mitt.

Nüüdsest tahaks alati eelnevalt lugeda teatritekst läbi kui võimalik, nii on igas mõttes terviklikum jälgida etendust. Leiab rohkem seoseid ja tekib üldiselt sisukam ülevaade.
Tagasi rongis. Oehh küll nüüd on hea v.a pea veidi valutab, alaselgki, kõhus on pits viina (etenduse lõpus anti) – ei muud. Nüüd seda etendust nii vaadata, et poleks kirjandust enne lugenud, ei kujuta praegu enam ettegi. Kindlasti noore inimesena veel eriti, sest noorel ei pruugi nii head pilti käsitlevatest aastatest olla. Etendus oli mitmel moel minu arvates eriline. Rongiga sõit. Kõrvaklapid. Publiku kaasamine. Kunstilisus. Teadmatus – huvitav ja samas häiriv kohati. Naljatlemine. Meisterlik näitlemine ehk oma rollide osav tunnetus.

Hinnang: 5, selle aasta üks võimsamaid ja huvitavamaid tükke kohe kindlasti, kuid mõtteaine mõjuvuses ta nii tugev polnud, võib-olla sest ma olin äsja end raamatuga soojaks teinud enne vaatama minemist. Lavastus väga hea. Von Krahl ja Tartu Uus Teater said hakkama millegi väga erilisega, ja see jääb minu teatrimällu kindlasti meelde. Samuti see tunne peale teatrit oli küll selline, et… ma käisin just teatris, mida muide iga kord ei pruugigi tekkida.

Lavastajad: Ivar Põllu ja Mart Koldits
Dramaturg: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi
Laval: Robert Annus, Maarja Jakobson, Henrik Kalmet, Kristel Leesmend, Maarja Mitt, Tõnis Niinemets.

Järgmisena Theatrumi “Joobnud”.

Siuru õhtu 100

Hea, et talveaia nii sujuvalt üles leidsin, polnud enne seal käinud. Istekoht oli kehvavõitu, kuna kõik istmed olid samal kõrgusel. Muidugi sattus minu ette istuma üks kõige suuremaid inimesi publiku seas. Pidin kogu aeg otsima nii paremalt kui ka vasakult, kust näeb kõige paremini jälle laval toimuvat. Masendav. Lava ümbritsesid paljud taimed, mis tegi vaatamise veel keerulisemaks. Silmad olid nähtavasti lugemisest väsinud, õnneks suutsin keskenduda. Üldiselt huvitav koha valik, kus etendus läbi viia. Asusin lavast ka nii kaugel, et pilt kippus juba häguseks minema, märk, et peaks endale prillid muretsema. 

Kõige rohkem silma paistsid Tõnn Lamp Tuglasena, Karl Laumet Visnapuuna, Kaspar Velberg Adsonina. Meeldisid Tuglase, Visnapuu ja Underi teksitd, nii samuti olid nende omavahel saadetud kirjad väga võluvad. Ette kandmine oli ladus, Rajaveer ja Lamp lugesid ilmekalt. Seda ma arvan etenduseks ei saakski iseloomustada, kuna ta oli pigem Siuru tutvustus, lühiülevaade sellest ajast, mis tol hetkel oli. Tekstide ja luule ette lugemine, mõned laulud klaveri saatel. Sõna “kohvik” tekkest, Visnapuu mõttekulg. Ei, üldiselt üritus oli huvitav, näitlejad ka päris hästi valitud, ent ma ei oodanud midagi sellist. Aga meeldiv kogemus, sest luule ja kirjandus mulle meeldib, ning ajalugu on alati põnev nõnda kogeda. Peale etendust veel publikuga väike oksjon, mis kujunes päris humoorikaks. Rohkem mõtteid või iseloomustusi jagada ei oskagi, kokkuvõttes oli järjekordselt üks ilus õhtu! 

Hinnang: 4, sai omapärase pildi Siuru tegelastest ja nende loomest. 

Laval: Under, Adson, Tuglas, Gailit, Visnapuu, Semper, Ilbak, Pinna, Valdese
Etendasid
Ester Kuntu, Chistopher Rajaveer, Karl Laumets, Kaspar Velberg, Jürgen Gansen, Tõnn Lamp, Liisa Saaremäel, Laura Kalle
Klaveril saadab Jaak Jürisson
Kava eestvedaja – Riina Roose
Kunstnikud – Anu Konze, Martin Mikson, Anna-Liisa Pärt

Ilusat õhtut

Isa, Kirsiaed ja Macbeth

Tere

Kuna kõik etendused ei kõneta nii palju kui teised, siis otsustasin need kolm panna ühe postituse alla, samuti olid need kolm kõik etendused, kus ma ei teinud tüki ajal märkmeid. 

Isa (Theatrum)

Jõudsin bussi, olen teel Viimsi Black Boxi “Isa” vaatama, Theatrumi etendus. Kodust väljudes ei leidnud ühte ema tehtud käpikut üles, see lõi tujust ära kohe. Õnneks see tuli hiljem välja, kuid siiski pidin ses hetkes ennast etenduseks kuidagi koguma. Kohad olid valikulised, alguses läksin esimesse ritta, siis teise… Ja sinna jäingi kuna mõtlesin, et mida ma ikka siban sinna-tänna. Võib-olla oli tõesti üks halvimaid valikuid, kaugelt oleks üle teiste peade näinud, ning nõnda ka paremini kogupilti kogenud. Sest esimene ja teine rida olid samal kõrgusel, mis lava isegi, ehk esimene rida jäi veidi oma peadega ette. See-eest oli hea lähedalt näitlemist jälgida, eriti Lembit Petersoni! 

Seda tükki otsustasin vaadata nii, et ma ei tee ühtki märget. Ehk proovin osa saada igast liigutusest ja grimassist, mis vähegi märgata annab. Ma olen päris rahul selle otsusega, sest näitlemistööd oli palju, mida täie keskendumisega jälgida, nt Lembit Peterson (Isa). Niisiis märkmeid tegin ainult vaheajal, etenduse ajal mõtlesin erinevate mõttekäikude üle, ja nautisin vabalt näitlemist. Egas igakord siis saa ka märkmeid kritseldada, selles mõttes polnud väga sisutihe tükk ka, et oleks pidanud midagi kindlasti üles täheldama. Põhisüzee oli läbinähtav, selge – aga kohati väga sügav ja tundeline. Ning teatud stseenid kordusid etenduses, ehk see peegeldes suuremas pildis kogu isa pea seesmist olemust. Kuidas iga kohtumine muutub oma olemuselt, midagi kaob mälus iga hetkega, jäävad meelde teatud killud. 

Minu märkmed peale esimest osa:

Esimene osa oli hea, teiste vigade nägemine, aga enda omade mitte, mälu tarvilikkus ja vajalikkus praeguses tänapäevas. Lembit mängib erakordselt hästi ja tõeselt. Nauditav on vaadata! Peegeldab päris elu ning selles esinevaid probleeme. Viimsi Black Boxis on kõik väga must, must ja must. Petersoni liikumine, žestid, naer, elavdumishetked, (nii loomulikult!) läbiv huumor. Osadeks jaotamine valguse abil, ehk stseeni lõpus valgused kustu (klassikaline muusika), kuni valgused põlema, ja uus stseen alaku! Oli huvitav, minu jaoks sellisel moel uudne. Alaselg valutab veidi, seismine ega istumine kumbki pole head, lamada tahaks. Kahekesi käiakse teatris, et lõputult lobiseda. Isegi vaikus tundub parem. Ei tegelikult on teatris kahekesi parem käia, aga üksi käies on aega mõelda rohkem, mis – mõnele sobib, teisele mitte. Viski üle kallamine peegeldab alkoholi liigusust ja kontrollimatust sellega. Stepitants. Kui ma kuhugi pingsalt silmitsedes vaatama jään, siis ma ainult ei mõtle paljude mõtete üle, vaid ma tunnen, et ma vaatan endale silma. Liikumatus pilgus peitub minu jaoks ääretult suur võlu, nii teatris kui ka elus eneses. Lisades objektile veel kõik mu kõrvadele kuuldu, muudab kogu momendi kõike tajuvaks. Kas hääled on ümber või peas. Kuulen kõigi lobisemisi ja liikuvaid kujutluspilte äsja nähtud etendusest, mõttekulge ja arutlemisi. Kaine mõistus – kõige kainem naine keda ma tundnud olen. Inimesed ja publik voogamas tagasi saali. Lembit Peterson meenutas Arvo Pärti. Vaese mehe elu, kelle tegelikkus on igakord erinev, kui taju ongi kadunud ehk eemalolev. 30 minutit vaheaeg, erakordselt pikk. Kõht koriseb, tahaks süüa. Nii 2 vaatus: keskendu!

Mulle meeldis etendus ise, mõtted olid head, ja suutsid oma eluga mingeid paralleele tõmmata, mis alati tähtsaim. Tükk peab kuidagimoodi kõnetama. Vanainimese elu ei ole kerge. Valgus oli hea. Muusika oli hea. Näitlemistööd olid ka head, kuid ma arvan selle tüki tegi minu jaoks väärtuslikuks Lembit Peterson. Silma paistsid veel Liina Olmaru ja Laura Peterson. Ta sobis sellesse rolli valatult, nähes teda üks päev vanalinnas, lõi kohe isa pähe. Ehk etenduse tegelaskuju. See tükk jääb õnneks hästi mälupiltidesse meelde. 

Hinnang: 4, siiamaani väga hea mulje Theatrumist, varsti näen “Joobnud” ka ära, seda ma ootan :)! Ja “Isa” soovitan kindlasti kõigil vaatama minna, väga heal tasemel etendus, igas mõttes. Kus mu kell on? Kas sa pole mu kella näinud?

Etendusest: 

Osades: Lembit Peterson, Liina Olmaru, Andri Luup, Anneli Tuulik, Marius Peterson, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater) või Laura Peterson.

Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?

Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Näidendi autor, noor prantsuse romaani- ja näitekirjanik Florian Zeller kirjutas 22-aastaselt oma esimese romaani „Kunstlumi”, võitis aastal 2004 oma kolmanda romaani „Kurjuse võlu” eest maineka kirjandusauhinna Prix Interallié, asus kirjutama teatrile ja saavutas peagi tuntuse ka näitekirjanikuna.

Zelleri „Isa” pälvis 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinna parima näidendi kategoorias. Hetkel on ta üks mängitumaid autoreid Euroopas ja mujal. Prantsuse nädalalehe L`Express arvamusel on Zeller „parim prantsuse dramaturg Yasmina Reza kõrval” ja The Guardiani silmis „meie ajastu kõige inspireerivam näitekirjanik”. 

Kirsiaed (VHK) – noorte näitlejate kohta väga ilmekas ja huvitavalt lahendatud

Enne Kirsiaeda istusin veidi Von Krahlis, kuna peale F-iga kokkusaamist polnud midagi väga peale hakata, lugesin “Brecht ilmub öösel”, ja jõin kiwi-maasika teed. F-iga oli väga tore üle pikaaja jälle lobiseda, ta on hästi ratsionaalse mõtlemisviisiga inimene. Alati kuidagi kergem olla peale temaga rääkimist. Loodan, et järgmine aasta saan Tartusse, siis saaks tihedamini trehvata! 🙂

Etendusele kutsus mind L, ta ise näitles ka seal. Polnudki teda enne laval näinud, nii et see oli juba meeldiv uudis. Inimest keda sa vähegi tunned, on vast ikka natuke teistmoodi vaadata kui tundmatuid näitlejaid. Toimus Uuel tänaval, muusikamajas, polnud enne seal käinud. Aga mööda tänavat olen küll palju kordi tammunud, meenuvad hetked kui peale kooli sai F-iga sealt kaudu vanalinna Rimisse suundutud. Ojaa, nostalgia. Etendus oli iseenesest juba uudsuse pärast huvitav kuna ta viidi läbi neljas vaatuses, ja peale igat vaatust vahetusid näitlejad. Haha. Samuti, kes pole kursis, siis Kirsiaias on 16 erinevat tegelaskuju. Mul oli endalgi kohati raske, isegi kava abil, jälgida neid vahetusi vaatuste vahepeal, aga enam-vähem sain hakkama. Ma olin õnneks Kirsiaeda paar kuud enne lugenud ka. Mind köitsid etenduse vältel ka seintele tekkinud varjud, väga võluv, sest valgused olid näitlejatele põhimõtteliselt näkku suunatud. Tore.

Ehk tegemist oli VHK abiturientide näitlejameisterlikkuse etendusega, nad mängisid A. Tšehhovi Kirsiaeda, ja juhendajaks oli Maria Peterson. Minu jaoks oli see esimene Kirsiaed, mida laval nägin, niiet sellest sai minu esmamulje sellest tükist. Loodan, et saan Linnateatris tulevat Nüganeni Kirsiaeda ka vaatama minna. Näitlemistöö oli kõikuv, mõni oli päris hea, teiste puhul aga peegeldus ebakindlus ja žestid ei olnud usutavad. Kindlasti oli raske katsumus võtta üldse ette Kirsiaed, olles ise väga noored näitlejad. Vaadates aga neid näitlejaid ja etendust eraldi kõigest muust, meeldis ta ülesehituselt ja kogupildina. Meenusid mõned tekstilõigud raamatust, mis oli hästi värskendav. Lavaline kujundus ja kõik näitlemisväline oli sümpaatne, ning ma oleks midagi sellist ka ette kujutanud Kirsiaeda nähes, mitte küll täpipealt. Aitäh L kutsumast, väga tore oli sellest osa saada! Ja tuult tiibadesse kooli lõpetamise, näitlemise, kõige muuga.

Macbeth (Linnateater) 

15 minutit etenduseni… seisan püsti, sest ma olen kolmas rida esimene koht, maha istudes peaks ma igakord püsti tõusma kui inimene mööduda soovib. Sõbranna A oli see etenduse läbiviija ka selles mõttes, et ütleb tere ja pange telefonid vaikse peale. Ma jätsin telefoni üldse garderoobi 🙂 Purje istus minu ees, väga huvitav, see natuke lohutas, et äkki mu istekohast polegi kõige halvem vaadata. Näitlejad Andrus Vaarik ja Mart Toome istusid kõige ette esimesse ritta, mis pani kohe mõtlema, et midagi kahtlast on lahti. Samuti võtsin selle etenduse puhul otsuse, et ei tee pigem märkmeid. Kuna etenduses oli palju näitlejaid, ja päris sisutihe tegevus, küllaltki ka tekst. Kiidaks Alo Kõrve näitlemistööd. Ta sai väga hästi hakkama. Suures plaanis mind käsitletavad teemad ei kõnetanud, kahjuks, aga siiski oli väga meelelahutuslik vaadata. Otsin teatrist sageli midagi enamat kui ainult naeru ja meelelahutust. Selle etenduse puhul oli aga ka mõrva, verd, püssilasku ja kõike muud. Läbivalt oli teemas võimuiha, hullumeelsus või hirm. Ja kõik see Šotimaa võimuvõitlus oli etendatud talisuplusliidu siseprobleemide näitel. Mis tegelt oli päris omapärane ja huvitav viis, kui nüüd järele mõelda. Näitlejaid olid head, Linnateater ikkagist. Kuid ma ei teeks suurt numbrit kui see etendus vaatamata jääb. Arvan, et isegi mõne uuendusliku ja nooruslikuma hetke eest sobiks see tükk pigem vanematele inimestele. Ei teagi. Mulle igatahes selline tüüp või žanr ei meeldinud. See pilet tuli erakorraliselt ja ootamatult ka, polnud nii palju teatrit endale plaaninud, nüüd olengi vahepeal kirjutamisega hätta jäänud, ent kõigest ei saagi pikalt kirjutada, see oleks imelik. “Kogu aeg käime maskid ees, aga iseennast ei näita üldse tegelikult?”, “mida teeb meiega võim?”, kuhu viib hirm ja viha. 

Hinnang: 3, näitlemistöö oli hea, lavaline kujundus muljetavaldav, muusika hea, huvitav, meeldis, ent sisu jäi väga kaugeks.

Lavastaja Antti Mikkola

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero
Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)

Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki.

Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti.

Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud “Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa” (2016) ning Telakka Teateris ja Tampere töölisteatris lavale tulnud “Ei voi auttaa, sori” (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjä-nimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

Kuni järgmise postituseni, mis tuleb üsna pea! Seniks soovitan lugeda, ja juba ette ära ühe etenduse, nimelt “Eesti 100” raames “BB ilmub öösel” etendust, mis toimub rongisõiduga Tapale. Ei teagi kas sinna pileteid veel on, mainin igaksjuhuks ära! Ise loen vastavat Mati Undi kirjutatud romaani, väga hea siiamaani :)! Samuti soovitan innukalt päris elu jälgida, see ongi kohati kõige reaalsem teater, saab kõik vajaliku mõttesaagi kätte, vahest rohkem veelgi. Endal ka värskendav vaadata kui mõni kirjutis lühem on… 

Head aega

Kunst

Okei, vot see oli väga hea teater, tõdesin ma, üheksa paiku Tallinn Art Space Galerii-st väljudes – tundes elu kuidagi terviklikumalt kui eales varem -, ning hingates (sel hetkel lausa ahmides) värsket õhku jällegi mõnevõrra väärtuslikumalt. Aitäh sellise sünnipäeva pakkumise eest Von Krahli teater, mida veel tahta, jääb küsida vaid.

Päev enne teatrit oli möödunud tavaliselt, v.a et oli vaba päev, ehk see tegi kõik natuke toredamaks. Käisin ema tahtel kodu lähistel tema äsja kootud Jaapani lõngast kleiti pildistamas – nüüd on tal juba minu kampsun käsil -, mis ootab talve kibeledes. Õues oli väga krõbe ja tuuline, pani kohe mõtlema, et peaks läki-läki üles otsima, ning mõne uue soojema mantli muretsema. Hüppasime ka korra apteegist läbi – kus meid teenindas selline pigem veidi unisema olekuga vanem härra-, aga ta oli see-eest väga lahke, tegi ema püsikliendiks ja puha. Mina jõlkusin lihtsalt kaasas. Päev osutus kummaliseks kuna otsustasin – vähemalt praeguseks -, tagasi astuda Facebooki, kust ma vahepeal olin ajutiselt kõrvale hoidunud. Lahkusin peamiselt huvi pärast, et kuidas olla, eksisteerida, tänapäeval ilma meid kõiki ühendava sotsiaalmeediata – jättes vahelduseks alles Instagrami jms. N-ö eksperiment – kui seda nii võtta, naljaga pooleks -, oli hämmastamapanev, andis jällegi uue mulje ja vaatamisnurga üldistele suhtlemistasanditele, ellusuhtumisse kui ka sõprusesse sügavamas mõttes. Facebookist eemaldumine oli natukene seotud ka minu suunaga alkoholi tasapisi vähem tarbida. Üritustel  mõnikord muud ei teegi kui – joo ja sotsialiseeri, mitte aru saades kumba ma siis sihilikult teen. Mul on tunne, et see otsus ei tulnud kohe kindlasti selgest taevast ja ilma kaalutlemata. Kindlasti oli sel oma põhjus, ja ma õppisin sellest, ses pole kahtlustki. Soov oli leida ennast maailmas jälle sõltumatuna, nii kuis kunagi lapsepõlves sai hommikul õue mindud, ja hilisõhtul tagasi tuldud. Muidugi on teatud kohustused suureks kasvades vältimatud, aga teatud lapselikkuse ja enda ohjeldamatuse saab oma otsustega elus tagada. Korvata oma meeli liigsete suhete ja infotulvadega, mis võib-olla üldse ei kutsu ega kõnetagi reaalselt – pole ju mõistlik. Eriti eas, kus õppida on kergem, ning seda tasub teha – lootes, et oled oma huvid endale selgeks teinud.

Liigsete kohustuste kõrvaldamisega tekkis mu ette aeg, mida mul enne nii palju polnud, tuli hakata koostama mingisugust plaani, ja tegeleda rohkem iseendaga. Ehk kontrollida ennast, olla iseendaga – see võib kõlada kohati natukene morbiidse ja nukrameelsena, kuid ei, see kujunes vastupidi vägagi tõhusaks. Plussideks kujunesid tavalised väärtushinnangud, mis eksisteerisid ennegi, aga ma nägin neid lihtsalt teise külje alt. Veetsin rohkem aega perega, suhtlesin telefonitsi, päris-elus veel enamgi. Hakkasin palju rohkem lugema ja üldiselt ennast harima (enda eest hoolt kandma nii sisemiselt kui ka väliselt, muidu kanname õudselt hoolt oma väljanägemise üle, aga kipume unustama sisemust). Kõik see on tore jutt, aga siiski ma olen tagasi Facebookis, ehk mis siis sai? Olen seal sellepärast, et suhelda inimestega, kellega ma muidu igapäevaselt suhelda ei saaks. Minus hakkas kriipima see, et olin kaotanud enne eksisteerinud suhtlused ja kontaktis hoidmised sõpradega. Tänapäeval lihtsalt ei helistata enam nii sageli, kui ma Facebookist lahkudes arvasin. Täna olin otseloomulikult juba jällegi kütkeis Fb vestlustest. Mul on kange tahtmine alati kõigest kirjutada, igale inimesele valimatult kõike jagada, mis mul peas sel kindlal hetkel mõlgub. Võimatu oleks otsustada, et nüüd ma jätan temale selle osa mainimata, ehk sinna kuluvad mõned tunnid vägagi sujuvalt. See-eest täna näis see väga loomulikuna, sest ma polnudki nende inimestega juba mõnda aega kirjanud. Muidugi, kes ei eelistaks päris-elus kohtumist, aga tõesti kel selleks siis tänapäeval aega on (no tegelt ikka on.. tuleb aega leida lihtsalt, olla hakkajam!!).  Üldiselt messenger telefonis ja notification´id maas on enam-vähem variant. Vaatad millal tahad, räägid kellega tahad, keegi saa sind kuidagi survestada, ise valid kellega suhtled, ja kui sageli.

Olen rõõmus, et selle sammu tegin, ning ära kogesin, kuna vaevalt ma niipea midagi sarnast saan ette võtta. Jah, võib-olla mõni suvine periood, aga samas siis on ka soov näha neid huvitavaid sõpru, keda kaua-kaua pole millegipärast näinud. Ja muidugi mitte maha magada ühtegi põnevat üritust/etendust! Sellest pausi otsusest tekkisid ka mitmed teistmoodi järeldused. Nt ma mõistsin, et elu piiramine ja piiritlemine liiga kindlate (raudsete) seinte vahele on jabur, selles mõttes, et kui kellelgi on soov enda elu piiritleda,  siis ei soovitaks. Muidugi kõigil on vaba valik, mida oma eluga peale hakata, ja kuidas seda elada, aga öelda järsku millelegi kategoorilist “ei”, ei tee enesetunnet  tavaliselt paremaks. Nt soovides alkoholi tarbimist vähendada, ei saa järsku mõtlema hakata, et ma nüüd homsest lõpetan joomise, ega ei attend´i ühelegi üritusele, mis tavaliselt švipsis olekuga lõppenud on. Oma harjumust ja mõtlemist tuleb suunata teisele teele tasapisi, nt alustades mõne täiesti uue hobiga, või võtta ette mõni huvitav raamat, mis viib mõtted kõigest eemale. Samuti pidin tunnistama ka seda, et tekkis teataval määral kapseldumine ülejäänust, kuid mitte endast. Kapseldumine, eriti veel ootamatu, on kehv, kuna dialoog ja suhtlus viivad alati paremas suunas edasi. Sõbrad ju kujundavad meid, kirjeldavad meid, ent õige otsuse (saatusliku “jah” või “ei”) peame ikkagi meie ise välja ütlema.

Ehk liigne sõltumine siiski on negatiivne, olgu see siis teistest inimestest, internetist, meediast, millest iganes. Kuid ükski äärmus pole hea, tuleb leida mõni enda tarbeks lähedane kesktee. Aja väärtus on tänapäeval tohutult tähtis. Tuleb meelde etendus “vaimude tund Koidula tänavas” (Draamateatri tükk), kus vestlesid omavahel vaimud A.H Tammsaare ja M. Unt, kes sattusid vestlema tänapäeva noore neiuga (kel oli nägu poole ajast muidugi telefonis, aga see selleks). Noor igatahes kirjeldas oma tohutut armuvalu suhtepartneri vastu, ja tõdes, et igatseb juba oma poissi nii väga. Üllatusena tuli see, et ta polnud poisiga rääkinud 24 tundi – minu arvates lõi see hea kujutluspildi tänapäeva “kiirest elust”, ja sellest kuidas mingid väärtused seoses aja (ootamisega, kannatlikusega) on kadunud, lausa hääbunud. Ehk summa summaarum – ei tohiks kaduda ära aega, ega lasta sel meie elu liialt juhtida (suunata). Ei tea kas sain oma mõtte edasi anda, mõnes teises postituses tõstatan selle teema uuesti.

Etenduse suunas tasapisi liikudes – esimene üllatus kodus laua taga kaneelisaia mugides oli see, et toimumispaigaks pole mitte Von Krahl, vaid asukoht Pirni 5, ehk Tallinn Art Space Galerii. Nojah siis, see pani aga mõtlema, et enamustel inimestel on teatrisse minek alati selline pikem teekond, mitte lühike jalutuskäik nagu minul (no autod ka tegelt). Sellega on mul hästi välja kukkunud vähemalt. Kohale jõudes suunasid külastajaid edasi küünlad, mis olid sissekäigust etenduse ruumini värelemas. Päris ilus isegi, jäin mõtlema, pöörates pea veidi kassi moodi kaldu. Sobis praeguse ilma ja meeleoluga linnas. Igatahes tekkis juba päris õdus feeling, kohale jõudsin parajalt 12 minutit enne etenduse algust, mil sain valida endale sobiva koha (ülimalt tähtis), ja uurida seda ruumi, ise kiiresti kohanedes. Ruum oli huvitav, sest polnud ju enne seal viibinud (jah, loogiline). Peale selle kutsuti enne etenduse algust meid (publikut) ühte tagumisse ruumi – kus sai küpsist, kommi, vett või veini. Mina võtsin küpsise, kaks. Seal olid seintel erinevad kivitrüki (ehk lametrükitehnika) meetodil tehtud kunstitööd. Ruumi sissekäigu kohal oli ka “exit” lamp, aga kirja asemel oli hoopis “galerii” mustalt kirjas.

Etenduse eel tutvustas meile Jaak Visnap kuntsike kingitus Eesti riigile 100. sünnipäeva puhul. Mille nimeks oli “Eesti 100, vabadus 21. sajandil”, ehk ikka jälle kuidagi etendus sai selle Eesti 100-ga seotud, no miks ka mitte. Ta kõneles kunstist  ja litograafiast huvitavalt, see oli kindlasti väga hea sissejuhatus enne etenduse algust. Näitas meile Jaan Toominga kivitrükki pealkirjaga “ISE”, kahe mehe peast kinnihoidmispoosid moodustavad üldsegi kokku kaks silma, ehk potentsiaalse näo – huvitav kooslus. Jüri Arraku tööd, mis kõnetas vabadusest 21sel sajandil, ja kujutas suurt mere poole vaatavat sinimustvalget nägu. Arraku töö meeldis sisu ja tunde edastamise mõttes rohkem, oli näha seda sügavat, suurt, mere kohal jälgivat silma, kus peitus me vabadus silmadest peegeldatuna.

Etendus ise oli minu jaoks üks suur dialoogsüsteem, mis peegeldas mingeid hästi traditsioonilisi suhtlemistasandeid teatud inimeste vahel, mind vähemalt kõnetas  see vägagi, ja leidsin palju jooni, mille põhjal samastuda. Tükk pani mu koheselt väga dialektiliselt juurdlema, mis oleks õige, ning nende rollidega mõtteis sulandudes tekkis lausa soov neid nende probleemide lahendamisel lausa aidata, tõesti kummaline. Mulle meeldis, kuidas näitlejad ükshaaval dialoogide vahepeal publikule ennast avasid, ehk panid n-ö päris vestluse seisma, nii tutvustades publikule natuke tagamaad (sügavamaid mõtted kellegi-millegi suhtes, super!!). Näitlemistöö oli imeline, lihtsalt vapustav, ma olin sõnatu mõne hetke järel. Kõik kolm (Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus) näitasid end nii nagu ma polnud neid varem näinud, ja see oli väga-väga erakordne.

Etendus ise rääkis kolmest tuttavast (sõbrast), kellest üks siis, nahaarst Serge (Sander Roosimägi), ostnud maali 200 000 šillingi eest, aga mis oli täiesti  100% valge (ema väitis, et seal olid värvitriibud, no ei tea, ma laiutan käsi ja seletan, et olen ikka veel värvipime). Aeronautikainsener Marc (Joosep Uus) ei saanud sellest kuidagimoodi aru, ja naeris Serge´i üle, sattudes seetõttu pidevatesse aruteludesse – neil ei paistnud iial lõppu tulevat. Kolmandaks, nende kahe tule vahel – mingismõttes kahe valusa tõe ühendajana -, seisis tolerantne kohe abielluma hakkav müügiesindaja Yvan (Markus Truup), kes tahtis mõlema sõbraga häid suhteid säilitada, ent nii sattus hoopis mõlema sõbra vihaobjektiks. Publikuga suhtlemine oli hea sellepärast, et kui üks inimene hakkas publikuga suhtlema, jäid teised näitlejad paigale, liikumatuks, ja ei teinud piiksugi. See viis kogu tähelepanu selle hetke kõnelejale rambivalguses, kes puistas oma südant publikule. Väga-väga hästi lavastatud idee, tundub, et ma ei väsi kiitmast. Vildikaots, mida Yvan otsis alguses, kirjeldas boheemlaslikku hajameelset inimest, kelle tähtsaimaiks eesmärgiks kujunes sel hetkel vildikaotsa otsimine, mitte vana hea sõbra külalislahkelt vastu võtmine, iste pakkumine jne. Tabav. Vildikas osutus ju tähtsaks lõpu poole (selle juurde jõuab). Ruumivahetus samuti, geniaalne! Ainuke asi, mis kellegi kodu või korteri vahetamiseks tehti, oli see, et pandi diivani taga peidusolev maal seinale, või võeti ära. Kogu see dialoogide kogum, ja üldine seikade pilt meenutas mingil hetkel mulle mõnda tavapärast sarja. Ainult natuke selline humoorikama nüansiga, ja hästi artikuleeritud vormis, nii et pigem soovitakse publikule selgeks teha, mitte varjul hoida ideed/mõtet, mis peaks sarjas võib-olla alles järgmises hooajas avalduma. Ja maal, mis tubade vahetust sümboliseeris, seisis seinale kirjutatud KUNST kohal, mis oli ka väga kunstiline, puhas.

Tulid esile inimeste erinevad kompleksid, kes arvab kuidas millest – kas halvasti või hästi, ja mis põhjustel. Mulle meeldis selle etenduse puhul väga see, et kõik tuli välja, mitte midagi ei jäänud peitu, sai selgelt läbi räägitud nende endi vahel. Ehk see tükk oli läbinisti TÕENE, tavalises elus on ikka nii, et päris täpselt ikka aru ei saa igakord. Tükk peegeldas kolme inimtüüpi, ma ise oleks ennast enamjaolt Yvan´i kehasse asetanud, aga mõnes situatsioonis ta sattus küll päris halba olukorda. Mitte, et seda mul elus poleks juhtunud, kuid ta oli võib-olla kohati liiga “hübriidne lõtv olend” – nii nagu Marc teda nimetas, hahah. Asjadega rahul olemine – tuli teemaks, miks peab millegagi rahul olema, või kust ma üldse tean millega ma elus rahul olen? Aja ja sõna sõltuvuse tähtsus suhteelus üldiselt, ning tagamõtteliselt. Truup oli erakordne. Roosimägi grammi võrra vähem erakordsem. Uus demonstreeris oma väga-väga hea kõlaga tämbrit, samuti tasemel näitlemistöö kõrval. Marc´i vali hääl peegeldas minu arvates natuke seda, kuidas aus inimene tahab kohati teise inimesega kõneleda, aga ei saa (ei julge? kuna on kohatu? võib-olla ongi?).

Dialoogide vahepeal olid ka vaikushetked, aga need olid sinna mõeldud, ehk sobisid väga hästi. Sest dialoog ei kadunud, ei-ei üldse mitte, nende ilmed kirjeldasid vaikuses kõike edasi, võrratu! Nad olid ikka väga etenduses sees, mõnikord üks tabav ilme tähendab rohkem kui 100 sõna. Pidi ju nii olema, et 90% informatsiooni tõlgendatakse pigem kehakeelest, ja see 10% jääb sõnalise alla – ehk võime öelda küll teisele inimesele, et “ma armastan sind”, aga kui sa ennast kehakeelega samal ajal  kuidagi ebausutavana välja näitad… noojah. Tekst oli ka väga mõnusa sõnavara, ning kulgemisega – “miks nii sünge?”, “natuke rohkem huumorimeelt on tarvis!” Hea oli jälgida ja kuulata.

Inimtüübid olid minu silmis algselt +(pos) Serge, neutraalne Yvan, -(neg) Marc. Olenevalt kes +, kes -, vahet pole. Põhimõtteline kokkupõrge oli selline, lõpupoole kadus Yvan oma neutraalse ühendava, ent tasakaalustava sillana ära (peale lööki vastu kõrva Marci poolt, trummikile), kus kaks äärmust nägid soodsat võimalust suunata kogu oma viha vaese Yvani suunas. Keda taheti järsult abiellumisest loobuma panna jne. See oli nii emotsionaalselt õige tabamus inimeste käitumisest, kõik see kuidas nad ükshaaval välja purskasid oma tegelikud minad ja probleemid, ses hetkes, kui midagi polnud siduvat selle valge, mõttetu (arvestades hinda) maaliga. Nii näib tavapärane elugi, aga võib-olla nõnda palju teineteisele välja ikkagi ei lausuta, eks etendusse oli kõik sisse mahutatud, mis mahtuda võis selle kohapealt. Truup ehk Yvan astus üks hetk välja Finkelson´iga, kelle juures ta oli tarkusi kogumas käinud, vot see oli väga naljakas… Ehk nii ta alustas oma paberitelt märkmete lugemist (kuna loetu pidi keerukas olema), Marc sõnas imestades: sa tegid märkmeid?! Kõlas see mõttelooline muster minu mäletamist mööda umbes nii: „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja kui sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Kui aga mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja kui sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina”. Pani muigama.

Preesterlik maneer, rahu ainult rahu – Yvan´i ootamatu aura jagamist salati nii maha kui üldse maha salata sai. “Mungalik elamine”, mainis Marc Serge’i korteri kohta, hahah – milline iseloomustus. Muidugi sõna “pask” ütleb palju, Serge´il läks südamesse kui Marc ütles esmamuljes valge kõrgelt hinnatud kunstniku maali kohta: pask. Serge arvas, et vähemalt selgitagu, kas ei saa mõttest aru, või ei näe mida teised näevad, aga pask ei ole kuidagi ära põhjendatav (õige kah). Kogu see maali ümber jändamine peegeldas natukene seda naljakat tänapäeva elu, kus väga-väga sageli inimesed lihtsalt nagelevad mingite mõttetute probleemide, ja ASJADE üle (mida on liiga palju, mul endal ka, vaadakem ümberringi). Lahendused juba ammugi ilmselged, mõlemal osapoolel vastus peas, püsib siiski heitlus selle üle, kelle sõna jääb viimasena peale. Etendusest annab välja lugeda oi-oi kui palju. Niisiis üks väga humoorikas koht veelgi, Serge hakkas järsku vastuhakuna kirjeldama Marci-Paula suhet, võttes nimelt fookuse alla Paula labase väljendusmaneeri. See, kuidas Roosimägi seda näitles oli priima, žest, kuis ainult käeliigutuse abil tahame mõista anda, et meile ei istu see suitsetav isik teisel pool lauda, milleks küll sõnad(bussis nihelevad ja nohisevad inimesed, kasutagem sõnu, palun!?). Suitsu eemalepeletamisviis… peaks tuttav ette tulema (lööb silme ette see, kuidas jalad ebanormaalselt kiiresti liikuma hakkavad, kui keegi su ees tänaval meelsalti suitsu teeb). See oli esimene hetk kui naerusuust jõudsin juba rõõmupisarateni, see võis olla ka paljude eelnevate seikade kogumõju, aga kes teab.

Truupi osav kirjeldus oma hilinemise vabandamisest, kujunes aimamatult järsult probleemiks, täielikult hägunes mõneks ajaks see, et ta oli ebaviisakalt hilinenud. Ta hakkas põhjalikult kirjeldama, mis õud teda Catherine´i, ema ja ämmaga, pulmade ning abiellumisega, telefoniteel rääkides meeleheiteni viis. Ta kõneles enda eest, tehes ise vahepeal ka ämma häält järele, midagi uskumatut – tõesti vaatad, nõjatud ette poole, silmad pärani, ja mõtled… Siin pani ta küll oma oskused mängu. Yvan ehmatas diivanil ja karjus “siil sibas mööda!”, Serge vastas aga rahulikult,”a ei see oli rott”. Yvan aga natuke kohmetult, ent kergelt põlastavaltki: “sul on rott??”. Käe toetus Ivanile – kui tolerantsi võtmeisikule, ja kahe vaidleja vahendajale (sillale) -, sai ka ära näidatud väga lihtsat füüsilise puute abil. Kui mõjuv saab üks käeliigutus olla…  Nad kõnelesid oma meeltest nii valjult kui sai.

Äädikakärbes lendas mu silme eest mööda, udustas korra pilti, siis sain fookuse tagasi. Ei saa inimesi endi pärast, ja endast vaadatuna armastada, vaid tuleb neid armastada sellepärast, millised nad on! Sõpradel peab silma peal hoidma. “Kas sul alustaldrikut on?” küsis Yvan, kes diivanil oliive – vaikselt, end rahustavalt-, mugis. Raha ja kunsti suhe tuli tõelisena mängu siis, kui Serge ütles: “olgu”, ja viskas vildika Marc´ile, andes mõista, et tule tee siis sellele kunstiteosele midagi tähenduslikku. Marc joonistas sinna triibu, mis osutus mäeks, kuna taust oli ju nähtavasti valge. Triibule siis omakorda kriipsujuku talvemütsiga, kes sealt alla suusatab, päris tore tegelikult (võtsin seda lihtsuse ja lapselikkusena, kuid mitte kunsti rüvetamisega? Aga ei teagi). Serge aga hiljem tunnistas, et see vildikas on kustutatav, ja et see oli nende lepitusprogrammi väga vajalik manööver, muidu nad polekski võib-olla ära leppinud. Oeh, siit etendusest saaks näiteid tuua veel ja veel ja veel. Mulle meeldis VÄGA. 4 korda plaksutati näitlejaid tagasi ka, Joosep Uus oli väga õnnelik, mõistagi, kui pead terve etenduse sellist karakteri mängima, siis on hea tunne tüki lõpus. Natuke paralleel Piusiga suveetendusest “Aadama õunad”, kui ta tüki ajal ei naeratanud ühtegi korda, neonatsi kehastava isikuna, ja siis lõpus kummardades tuli esimene naeratus, see oli ilus. Nagu näeks vana sõpra üle pika aja, sarnane tunne.

Hinnang: 5, see oli rohkem kui viis minu jaoks, mulle sobis see tükk hämmastavalt hästi. Mõistan, et tüki vaatamiseks oleks ka paar erinevat viisi, aga minul osutus seekord vaatamine sedamoodi. Raske on midagi halba sellest leida, võib-olla ma olin kõige selle heaga valgustatud (pimestatud), et kehvemat ei pannud enam tähelegi, pole veel ju sellist laiemahaardelist kriitilist meelt teatri suhtes tekkinud, ning kas üldse tahangi tekitada? (võib-olla tekib iseeneslikul moel). Kuid heas valguses oli see nauditav õhtupoolik. 28. lend, kunst, inimestevahelised suhted, huumor, eneseväljendus ja ühiskond, tänapäev, mina ja sina, kes on kelle pärast kes? Mis teemasid võiks veel mina tahta? Hoeh.

Etenduse info:

Näidendi autor: YASMINA REZA

Lavastaja: MART KOLDITS

Kunstnik: JAAK VISNAP

Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS

Tõlkija: TATJANA HALLAP

Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt

Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult. 

15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal.

Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”.

Tagasi mina, mõned lõpusõnad veel:

Reza tekstile etenduses võib läheneda nii koomilises kui ka tõsisemas toonis, näiteks üks mu tuttav, kes vaatamas käis, naeris ainult mõne kohapeal. Aga mina proovisin enamikel kordadel naeru kinni hoida, leebelt siiski muiates, ent see ei välistanud kategooriliselt seda, et ma peas ka muid mõtlemissuundi kahtlemata ignoreerisin. Siiski ta oli komöödia, mitte tragöödia.

/ Värvid on, kuid nende nägemiseks tuleb pingutada, tuleb keskenduda – olen aus, vaatasin maali küll mitmeid kordi, ent siiski jäi ta kaugelt vaadates paistma valgena. Eks ma olen daltonist ka natukene, nii et pole hullu. /

Üldiselt oli nauditav etendust jälgida kolme osalisega. Psühholoogilised mõttekäigud ja seosed olid vägagi paeluvad, ning tekkisid mitmed seosed enda eluga. / Ootan pikisilmi veel etendusi, kus on kolm osalist laval!

Dekonstruktsioon (etenduses mitu korda kasutatud sõna, sai vähemalt tähelepanu) “mina olen mina”, ehk inimese lahtivõtmine ja kogupildi haaravus, mida näha sellistes olukordades, ja mis kõige olulisem – mis otsused langetada. Sõpruses, kunstis, suhetes ja kõiges muus. See tükk õpetas palju. Nägema. mõistma, suheledes leida seda õiget otsust, samas ka rõhutades sellele, et mõnikord, tee mis sa teed, läheb ikka nii.

Armastuse ja sõpruse seos. Ning mitmest sinast koosneb tegelikult meie mina? Meie mina ju loovadki tegelikult meie sõbrad.

Oli tore,

Aitäh Von Krahli teater, 28. lennu näitlejad, lavastaja Mart Koldits, ja kõik teised, kes etenduse kokku panemisel kaasa lõid.

JA aitäh, kes iganes loeb, minge kindlasti vaatama. (Praegu detsembri piletid v.müüdud).

on juba öö….

kirjutan tihti öösiti kuna kõik peale tiheda mõttetöö ja kiiresti liikuvate näppude on vait… liikumatud, tasa, keegi tänaval korra räuskab, aga palju seda ikka mulle kostub. Minul sünnivad parimad mõtted öösel, või siis mingit huvitavat hetke silmates, n-ö äkkuitmõte.

ma kirjutama… 02:30

Ivanov

Tere!

Väga imelik on minna ajas tagasi ja kirjutada päevast, mis juba peas hoopis teistes riiulites paikneb ning juba tolmu kogumas on, aga seda ma siiski proovin. Etendus ise toimus 28ndal oktoobril, ehk siis 3 päeva minu sünnipäevani, kuid täna on jäänud ainult üks päev minu sünnipäevani. 

Niisiis laskudes natuke ajas tagasi… Päeva algus oli jällegi hiline ärkamine, ehk sellest pole paljut rääkida, neljast aga alustasime pere söömaajaga, kuhu vend jõudis natukene hiljem, millest polnud lugu. Söömingu panime üksmeelsel nõusolekul Mari Jürjensi mängima, mis oli päris hea valik. Ta meeldib kõigile pereliikmetele ja ei tungi liialt oma muusikaga esile, pigem jääb taustale õõtsuma, nii nagu näiteks Jaan Tättegi. Kuid vanemate vesteluse lõpmatuses jäin küll vahepeal unistavalt Mari ilusaid laulusõnu kuulama, ta on ikka väga andekas laulja. Mõne artistiga on veel nii, et kohe alguses pole jõudnud kõike ilu tema loomingus ära tabada, mil seedides seda korduvalt, leiad mõne kahe silma vahele jäänud särava nüansi või iseäraliku seose. Seosed on üleüldse mu mõtlemismaailma- ja meele üle võtnud viimasel ajal. Ma olen hakanud nägema neid pea igal pool, nad terviklikustavad kogu mu elupilti ja muidu seletamatuid olukordi. Nõks ongi see, et mitte jääda kinni sellesse tavapärasesse mõtlemisse, et lähedki kaasa ja nii ongi. Closed case või folder. Pigem just tihedamalt mõttetööd teha kindlate olukordade kallal ja seejärel tõeliselt mõista, mis läks seal hästi, kuid teises kohas kehvemalt. Seedides väga mitmeid situatsioone, mis su ümber toimub, olles veel mõne teise inimese eluski… See on natuke Sherlock´lik, mis võib-olla on võimalik, aga kindlasti pole sedaviisi kõike kontrollimaks suuteline tavapärane lihtne kodanik. Seda segustada puht lihtsa mõtlemisega annab küll, kuid see pole põhiidee eesmärk, siht on tegelikult laiem. “Seos” jällegi seisneb laiemas pildis – kas või tänapäeva meediale ja muule lahedale infomassile pilku peale visates.  Meil on võimalus valida nii palju informatsiooni, kuigi piisaks tegelt palju vähemast, kuna tegelik info tarbe põhimõttelisus seisneb selles kui edukalt ja efektiivselt suudab inimene selle info ära kuulata, veel paremal juhul analüüsida. Seejärel kerkib esile valik: kas teisest kõrvast välja lasta (kuna pea tõesti ei ole prügikast), või mällu ja pähe talletada. Edasises elus kasutusse võtta ning jälle kergema tundega suures linnapildis ringi tatsata. Igatahes see tundub vägagi tähtis tähelepanuäratav mõte tänapäeva üldmelus, mida nt koolid kahjuks praeguse süsteemi järgi ei edasta. Sest sealt saab veel rohkem materjali, mida kõike igas aines samal “väga heal” tasemel analüüsima peame. Aga kool kooliks, sellest rääkima ei hakka seekord. Seda mõtlemisviisi olen ka teatrietendusi vaatamas käies rakendama asunud, et ei tasu kinnistuda sellesse mugavasse istmesse ja ainiti ühte vaatevinklisse – mitte, et mõnikord nii ei oleks teatris ka mõnus käia. On küll. Aga seda saab pigem siis kasutada kui lähed mõnda mitte nii sisutihedat etendust juba teist korda vaatama – kas siis humoorikuse või mõne teise endale mõjuva asjaolu pärast.

Küünal põleb laual ja AK-st käivad järjekordsed Kataloonia teemalised uudised, mitmendat päeva seal see kajastub, ei tea. Muidugi tähtis teema, kahtlemata, aga kui oled ise lootusetult ja mitte põhjalikult kulgu kuulama hakanud, siis tundub see nagu aina korduv deja vu. Nii täpselt nagu iga kogetava infokübemekesega elus, nii ka teatriga, lihtsalt vaatamas käies ja üldpilti nautides, hiljem sujuvalt tavaellu taganedes ei pruugi etendustest kohe üldse mitte kätte saada seda, mida võiks saada. Nt enda põhjal, muidugi ma olin siis noorem ja vähem tähelepanelikum, aga mõned aastad tagasi vaadatud häid tükke ma ei mäleta enam väga põhjalikult. Nüüd jääb küsimus – kas ma olin pigem laisk, mida ma kipun olema, ja ei mõelnud tükile iseteadlikult peale etendust, või ma lihtsalt ei mäleta oma mälu pärast tollest tükist midagi. Kõlanud on ütelus, et mis pole tähtis, see meelde ei jää. Aga kui see tükk ikkagi puudutas mind kuidagimoodi, siis ta oleks pidanud ju meelde jääma, nt visates pilk peale sellele aastatagusele kavale või süzeele, meenuvad mõned udused uitpildid peas, aga vaevalt midagi tabavat teksti vallast. Ehk point, milleni ma väga suure ringiga alati lähenen, on see, et peale etendust mõtelgem veidi selle üle, mida lavastaja soovis vaatajaskonnale edastada, mis oli tema soov, sest üldiselt selline pakutav sisu eksisteerib, v.a mõned üksikud erandid. Minu jaoks üks väga sisulage tükk viimasel ajal oli NO lavastus “päev pärast vaikust”, mis mingil moel kujunes isegi toredalt naljakaks. Lugeda võis küll etendusest välja nii mõndagi, aga kui paljud seda reaalselt üritasid, ja kui mitmed mõtted publikus oleks sarnanenud, ei teagi. Pigem oleks siit-sealt kostunud pool sosistades juhmid, kuid õigustatud küsimused: “mis see nüüd oli?”  Kui tükk isegi väga ei kõneta, siis mõelda tasub ikka! Tõesti ürita, sest siis endalgi parem tunne, et raha läks ikka mitte ainult toetuseks, vaid natuke kasutegur oli ka sees. Mil tükk kõnetab ja meeldib, siis peaks lausa kohustuslik olema üles täheldada enda arvamus, meeleolu, tunded ning etenduse sõnum, mis sinu arvates kõlama jäi. Endal on see arusaam vähemalt edasijõudmise märke avaldanud, kuid võib-olla sugereerija sellises olukorras saadki olla sina ise. Kui analüüs või järelkaja peale teatritükki loomulikult kirjapanduks ei saa, siis pole ka mõtet neid sõnu endast välja pressida. Mõnikord on vaja ainult kirjutadada, et mõista, millest sa ilma oled jäänud.

Olen tagasi köögilauas, kus toit auras ja Mari Jürjensi plaat mängis. Mõned kingid sain juba kätte, üks neist oli ka muide minu õhtune etenduse pilet Draamateatris “Ivanov”ile, mille kinkis mu teatrit jumaldav ema. Paljugi ema pärast ma vist nii sageli teatris käingi, ta vedas ikka ja jälle mind kaasa kui mõni noortepärasem tükk oli. Viimastel aastatel ma hakkasin juba ise mõikama, et… kuule pole täitsa vigagi mõnel ju. Nüüd olen minagi juba päris sagedane jälgija. Tšekkan ikka aeg-ajalt teatrite lehekülgi tükkide osas ja puht niisama uudistan, sest fb-st ma ju ajutiselt loobusin septembri alguses. Tuli neid alternatiive otsida, mis ei osutunud tegelikult üldse keeruliseks, alguses oli raske ajaga midagi peale hakata, nüüd jääb aga jälle aega puudu, et kõigest mida tahan, oma osa saada. Eks ma kuidagi proovin eluga peale Kaitseväge harjuda. Ema oli küpsetanud lambaliha, ma küll suurem lihaarmastaja ei ole, eriti viimasel ajal, pigem proovin selles suunas liikuda, et tarbiks veidi vähem, kui muidu siiamaani harjumuseks olnud. Pihlakaoks vaasis kaardus nõtkelt ja kunstiliselt laua kohale. Talvine sünnipäev, tavaliselt lund pole küll mu sünnipäeval esinenud. Tõdesin endale, et Mari on ikka üks igavesi lemmikuid, kuuldes tema sõnu laulust “Tuhat elu” vajus pea jälle heas mõttes natuke viltu. Kõlasid nad nõnda: vahel mina endale ei mahu pähe… jne. Söömaaeg läbi saanud, vedasime igaüks end kuhugi pikali, sest vein ja soe toit oli jalust nõrgaks teinud. Hea oli veidi leiba luusse lasta enne tihedat keskendumist draamas, etendus pidi muidu 4h kestma, sealhulgas siis vaheaeg ka, õnneks.

Jõudsin etenduseni… hakkasin 25 minutit enne liikuma tipa-tapa, et saaks natuke ringi vaadata kohapeal. Pileti kontrollija sõnas muheledes, et väga väike pilet mul, aga ikkagi pilet! Nii ta on, vastasin ma kergelt naeratades. Sain kava ka ostetud, mida plaanisin üles jõudes, enne etendust veidi uurima hakata. Mu istekoht oli ka huvitav, nimelt istusin ma loož 5-es, istmel 1. Ma pole enda mäletamist mööda Draamateatri loožis istunudki, ehk juba sellepärast uudne kogemus, niimoodi ülevalt alla näitlejaid ja tükki jälgida, põnev. Enamus publikust uurisid kavasid ja sumisesid, eelmuljetasid veel koridorides. Istekoht oli väga mugav ja vaade niisamuti päris hea. Paiknesin parajal kaugusel, et ilmeid näha, ent samas ka suurt pilti tajuda. Mind hakkas huvitama kes mu kõrval loožiistmel istub, kuna seal polnud veel kedagi. Kõik teised loožid olid täidetud, loožis vist käiakse tavaliselt kahekesi mõtlesin ma endamisi. Inimesed tunglesid ja otsisid oma istekohti, nagu oleks valik kuhu istud. Sammul (Nikolai Aleksejevitš Ivanov) tuli juba lavale nii muuseas, oodates kuni publik rahuneb. Ise otsustasin, et loen kava hiljem, ja pigem kirjutan, täheldan olukordi üles. Sammul sosistas publikule… palun lülitage mobiiltelefonid välja. Mu loožipartner saabus ka, ei saanud enam laiutada, kuigi ruumi oli ikkagist palju rohkem kui all saalis istuvatel inimestel. Etenduse avapauguks, sõna otseses mõttes, sai Mait Malmsten (Mihhail Mihhailovitš Borkini) tulek. Ta hiilis Ivanovi selja taha ja tegi oma relvaga paugu (jälle need paugud…). Ivanovi onu krahv Matvei Semjonovitš Šabelski, keda kehastas Aivar Tommingas, meenutas mulle õudselt ühte teist näitlejat. Nimelt Harry Potteris Professor Horace Slughorn´i kehastanud Jim Broadbent´i, see sarnasus oli hämmastav, tõstis mul küll paraja muige suule kui selle seose jälile sain. Ja muide Sammul meenutas veidi kahjuks (või õnneks) Jaagup Kreemi, oma üldiselt väsinud oleku ja pikkade juustega. Kui etendus oli mõnda aega kestnud, juhtus üks minu jaoks esmakordne asi teatris, või pigem juba päris elus. Nimelt saalis oli kellegil publikust langetõbi ehk epilepsiahoog tulnud, etendus seiskus ja lambid läksid põlema, kogu publik ahhetas ja siit-sealt sooviti kuidagi abistama minna – nii minagi. Aga selle hoo tulemise puhul pole nähtavasti muud teha kui inimene külili keerata ja oodata kuni hoog lõppeb. See läks küllaltki ruttu üle, kuid vapustas kindlasti nii publikut kui ka näitlejaid, ikkagi erakordne juhtum. Naisest muidugi oli kahju, ilus õhtupoolik muutus nõnda, samuti jäi etendus nägemata… Ei tea kas see oli kokkusattumus või mitte, aga noort semstvoarsti Jevgeni Konstantinovitš Lvovi mängiv Kristo Viiding ruttas lavalt naise juurde ja pakkus talle peale toibumist vett. Tegevus sobis sellega, et teatrist-ellu ikkagi arst edasi, mingis mõttes võib-olla tundis Kristo ka alateadvuslikult kõige enam sellist kohustust, kuna näitlejad kipuvad oma rollides päris sees olema etenduste ajal. Igatahes see oli huvitav märkamine jälle. Sammul tuli lavale teatades, et naisega on kõik õnneks hästi, ja et nad jätkavad meile tuttavast kohast etenduses.

Muusika, mis mängis etendusel, jäi tiba vaikseks, aga muidu efektiivne. Koos muude meeleolu loovate helidega, mida tehti lavaväliselt, huvitav idee. /Seisan pargis ja kuulan kuidas öökull huikab. Hing pahupidi, ja öökulli tapp./ Sulenooled kaarega lendamas alt uuele tõusvale lava katusele, ja samal ajal saatev dramaatiline muusika oli väga võimas kogupilt. Seos lavaga siis selline, et Eiffeli torn ehitati samal ajal kui Tsehhov kirjutas Ivanovi, millest tulenevalt Uku Uusberg (lavastaja) oli saanud mõtteainet. Senine lava tõusis n-ö ülespoole, ja alt tõusis uus lava, kus oli juba uus stseen vastava miljööga juba ootamas. Lavasid ühendasid Eiffeli torni moodi konstrueeritud terastorud.

Ma nautisin Markus Luige näitlemist, ja tema mõtete väljendamist nii pooleldi kokutades, ta meeldis mulle “Becket ehk jumala au”s ka, aga käesolevasse etendusse selleks külalise tegelaskujuks ja potentsiaalseks poissmeheks sobis ta ideaalselt, priima. Markus Luik hakkas midagi Zinaida Savvišnale (Ülle Kaljuste) ja Marfa Jegorovna Babakinale (Harriet Toompere) seletama, millele Savvišna, linnusulgedes daam, vastas täiesti õige – aga külaline polnud jõudnud oma mõtetki ära lõpetada. Babakinal oli papagoi õla peal, kes minu etenduses ei rääkinud, aga teed jõi küll! Minu üllatuseks oli ka 28. lend esindatud, nimelt üks külalistest (keda oli kokku viis) oli Priit Põldma, lavaka tudeng, väga meeldiv! Guido Kangur, kes mängis Pavel Kirillõtš Lebedev´it sümpatiseeris ka tohutult, tõesti väga hästi mängis enamus kohad välja. Oli hästi rollis sees. Saabus Liisa Saaremäel nagu päike, erkkollases kleidis, kes mängis Sašat, Lebedevite tütart. Muusika läks käima ja tekkis hetk, mil keegi viies külalisest (poissmeestest) oleks pidanud Saša tantsima kutsuma või vähemalt midagigi tegema. Istume pigem – kirjeldati lootusetuid poissmehi nurgas. Loiud, tuimad ja mitte midagi tegevad. Tehke siis ometi midagi! Ükskõik mida! Kui enne oli saalis miljöö hea, kuid tunne laval veel võib-olla mitte kõige õigem. Siis tõelise elu, mida enne polnud, tõi lavale Ita Ever, kes mängis Avdotja Navarovnat. Ita innustas poissmehi. Õhk olevat ka igavusest juba hangunud seletas ta. Üks väljapaistev tegelaskuju minu jaoks oli ka Lebedevite ülalpeetav Jegoruška, keda kehastas Lauri Kaldoja. Esile paisits ta vast esimest korda siis kui tal paluti küünlad ära kustutada, seda tegi ta aga väga iseäralikul viisil – karjudes neid kustu. Ta oli tegelane etenduses, kes ei öelnud mitte ühtegi sõna, vaid näitles ainult miimika ja silmade abil, see meeldis mulle väga. Palju nöökis tekst nooruse ja nende kaasaskäiva saamatuse kallal, irooniliselt sõnati, et “noored inimesed särtsu täis”. Jegoruška piibu pahvimisest tuli ka pidev lõhn, mis oligi lõpuks terve saali täitnud. “Nii igav on, et jookseks vastu seina või teeks hoopis teistelegi kuidagiviisi haiget” – kajastub tänapäeva ülimalt selgelt ja tabavalt. Sammuli järsk viis rahulikust tõsiseks ja elavdumaks muutuda oli fantast, aga see tekst, mida ta rääkis jäi pooleldi arusaamatuks, ei tea kas pidigi nii. Võib-olla istusin liiga kaugel ja kõrgel.

VAHEAEG: Ostsin ühe heleda ja tumeda šokolaadise trühvli alt puhveest. Korra seisin inimestemelus, siis aga loobusin nähes ainult ühte teretuttavat, ent siiski inimest kellega võib-olla vabalt kõnelema ei asuks. Kraksutan oma kaela endalegi juba ebameeldivalt, siiski pärast on kas väga hea või väga halb – seekord õnneks esimene. Jäin seinale pandud maale uurima oma korrusel, “unenenud öösse”, “armunud õunapuu” jne. Minu korrusel oli ka puhvet, oleks ma seda enne teadnud, poleks pidanud nii palju liigutama äkki, kaval muie tänapäeva inimese näos. Aga trühvlid olid päris head. Just tabasin selle hetke, kui näed seda tuttavat kellega pilgud kohtuvad, äratundmiseni lausa, aga siis järgneb ikkagi ilmetu kõrvale vaade. Vaheajaks jäeti lavale läbi ümmarguse lavariide tulev valgus, meenutas kohapeal nähtud maali “suur mustikas Kuu ees”. Tore. Muide vaheajal sai ka natuke karjeid ja ahhetusi, n-ö teatrit elus endas. Keegi naine all saalis karjatas – kõikide pilgud olid suunatud sinna, ma ei hakka spekuleerima ka, mis seal juhtuda võis. Tänapäeval reageeritakse väga sageli üle. 

Teine osa: konjak, kitarr ja tool – mida veel tarvis. Mina jätaks konjaki ära, selle asemel näiteks hea suur päevik ja teritatud harilik. Teises pooles lõid rohkem tunded mängu, ja samuti keerles kõik ümber Ivanovi keerulise siseelu. Kui esimeses pooles polnud eriti peategelast välja paistnud, sai Ivanov teises pooles pigem esile kerkida. Sammulis nägin väga palju endaga samastuvat, ta just kui mõtles valjult terve etenduse vältel, tohutu tekst, mis tal peas pidi olema. Ta ei olnud oma tunnete isand, ja raske oli ratsionaalseid otsuseid teha. “Melanhoolia tuleb nurka visata… ega sa ei ole mingi gümnasist.” Iga tegelane sai väljendatud oma tähtsusest hoolimata. Tšehhov ei ole ühiskonnast ja üldisest elust mitte kedagi välja jätnud, võib-olla isegi mõne argliku külalise juurde lisanud tavapärasest olukorrast, kui see külaline tegelikult hoopis kodus passiks. Andis mõtteainet ka selle kohapealt, et inimesed ei pruugi kohe üldse aru saada, mis seisus sina oled, ja võivad nii tihedalt enda asjades kinni olla. Seda esitles siis aktsiisiametnikku Dmitri Nikititš Kossõhhi mängiv Raimo Pass, kes ükskõik, mis ka teemaks oli, lähtus ikkagi enda slämmidest ja kaardimängust. Ainult läbi oma kompleksidejada reageerida vist on vale, aga samas selles peitub mingi võlu, siiski võtta hetki ja olukordi puhtate lehtedena on püsima jääv väärtuslik oskus. Võluv oli lõpu nutufoonia, kus nutsid lõpuks kõik laval olnud viis näitlejat. Ja ei teadnudki ise kohe kas naerda või nutta, seal olid Liisa Saaremäel, Aivar Tommingas, Guido Kangur, Ülle Kaljuste ja Harriet Toompere. Valguse kasutus oli hea kogu etenduse ajal. Lavade kasutus oli väga uuenduslik ja huvitav, jooksis ladusalt. Kõige enam paistsid silma hea näitlemistööga: Kristo Viiding. Guido Kangur, Ita Ever, Indrek Sammul, Markus Luik, teised olid ka head, aga mainitud nimed paistsid enim silma. Grand finale oli see kui Ivanov peale püstolitega vehkimist ja laskmist, pidas monoloogi, või enda mõtete aruande publikule. Siis aga üllatuseks kõndis 12nda ja 13nda rea vahelt kuni põrandani ning laskus seal kummargile. Liikus ta istmetele astudes aeglaselt, ja palus kohtadel istuvatelt publikult käsi toetamiseks, see oli väärt lõpp. 

Draamateater on kõige pidulikum teater, ja see üldine meeleolu on ka seal alati hea.  Tükkides pole suurt peitlikku sügavamõttelist sisu, aga sisu ja teksti mida jälgida on tavaliselt palju. Olles seekord Draamas meenus mulle pisiüritus “arvustuste öö”, millest ma 12ndas klassis käies osa võtsin, nimelt me saime informatiivse tunni, kuidas arvustada etendust ja mida täpsemalt silmas pidada lavastust vaadates. Seejuures asusime kuskil 10kesi etendust “Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonikat” vaatama ja hiljem arvustama, tutvusime teineteisega ja teatriruumidega. Mis võib-olla kõige huvitavam ja märkimisväärsem, saime kõik koos ööbida Draamateatris, üleval ühes saalis, jah see oli omamoodi kogemus. Aga sealt meenus ka see, et kõndisin isegi kord seal Draama laval, sealt paistab publik palju teistsugusemalt… seda ma sealt vaadates kunagi mõtlesin, ma mäletan. 

Teatri põhisuund on tavaliselt tervitada etenduse lõpus publikut mõne küsimuse või mõtlemapaneva arutelmaga kas ühiskonda või hoopis inimese sisemaailma liikudes. Tšehhovi “Ivanov” ja Uku Uusberg said koos sellega hakkama, palju tekstist kõnetas tänapäevagi, ja pani mõtlema väärtustele, nii enda elus kui ka üldises ühiskonnas meie ümber. Üldiselt tükk meeldis ja lavastaja tööd peaks ka kiitma, Uku Uusberg sai hästi hakkama, loodan, et M. Gorki Linnateatris tuleb kas sama hea või veel parem.

Hinnang: 4

 Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanov“

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Tõlkinud Ernst Raudsepp

Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (külalisena), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

Kava oli samuti väga põhjalik ja ilusa kujundusega. Kes üldse kavasid teeb?

 

Tšau!

 

No mida etendust.. (unistajad/esimene lumi*, kaunis õhtu!)

Tavapärane elu:  Ema oli koju tulnud ja kohe-kohe pidi saabuma igaõhtusel rutiinil põhinev küsimuste laviin. See õhtu ei saanud olla teistsugune, nii ta algaski, aga lõppes ka sama kähku. Millegipärast kipub nii tavaliselt olema, et kui ainult ühel osapoolel vestluses jätkub küsimusi teisele, siis vajub kogu olukord, kuna kaua ikka üks inimene keskendunult kuulata ja mõnikord mühatada suudab. Tegelikkuses mängis arvutis Ben Howard´i vana lugu ning mõtted olid igal pool mujal, kui huvi pole siis ei suuna tähelepanu ka. Järsku aga, täielik vaikus, võib-olla midagi muud, see tundus nagu vaikus, aga tavaliselt midagi ikka kuuleb, isegi kella tiksumine oli just kui seiskunud, milline uudne rõõm see oleks kui maailm oleks seisma jäänud, aga mina liiguksin kuhu hing ihkab. Tund, päev, nädal – oleks võib-olla jah nauditav, ent lõpupoole juba talutav, aga eks ma hakkaks jälle midagi igatsema, tahtma, soovima, nõudma. Sellised me ju oleme, alati on midagi ikka vaja, muidu pole rahul. Kõik hägustus, ma istusin ikka veel ja tekkis tunne nagu mul oleks koheselt nägemisprille tarvis. Et midagi teravalt näha läks iga kord kindla peale vähemalt 5-10 sekundit aega, ja siis oli ka veel raske keskenduda. Tundub, et see vajas lihtsalt harjumist, ma hakkasin vaikselt valmistuma õue minekuks, sest mul oli tänasele õhtule läbi ema saadud teatripilet. Etendus toimus NO-s, ehk siis palju kõmpida polnud, siiski umbes 20 min enne algust oleks mõistlik esimene samm sinna suunas astuda. Võtsin kaasa hariliku, märkmiku, natuke raha, ja tühja telefoni – hea lisaraskus taskus… tõesti. Seda avastasin tänaval alles, et ta tühi on, kui hakkasin isuga telefoni märkmeid tegema, see-eest kulges aga terve tee nägu märkmikusse suunatult ja kätt külmetades, kuid siiski ei millestki sõnu välja võludes. Õues polnud viimasel ajal hea ilm olnud, see kippus nii tegelt üldiselt olemagi, ei pilgutanud silma ka selle peale, et taevast mingit lörtsi taolist ollust alla sadas. Kodutänavalt allapoole jalutades tabas ninasõõrmeid hea suitsu lõhn, see tulest tekkinud, mitte sigareti oma siis seljuhul. Tugev tuul puhus näkku ja lõputult lehti oli kogunenud teeäärde. Millegi tõttu meenus mulle peas Alenderi laul “võta mind lehtede varju”, tore hakkas kohe sees.

Ma jõudsin kahtlemata NO majja liiga vara, võib-olla oma kiire tõtaka sammu tõttu, mille tempot suurendas veel see krõbe külmus, mis õues hoogu kogus tuule abil. Piletiga oli kõik vinks-vonks, lugesin natuke kava veel üle ja tegin eeltööd n-ö, et peale etendust ei saaks endale ette heita midagi sarnast “miks kava ja kirjeldust põhjalikumalt ei lugenud, äkki oleks paremini aru saanud, hm?”.  Djah, igatahes, järsku hakati inimesi sisse lubama. Kohe sisse astudes kõnetas mind üks näitlejatest ja selgitas, et istuda võib pea igale poole: aknalauale, maha (kus olid ka väikesed istumisalused), või hoopis turvaliselt toetada seina (põikmõte – tuli meelde kuidas koolis korrutati, et sein seisab ilma sinu abita ka püsti, seisa korralikult! hah.). Tore, läksin siis uudistama, kust saaks kõige parema pildi etendusele, väga üle mõtlema ei hakanud, haarasin ühe sinise padja ja laskusin istukile, nõjatudes nõks vastu seina. Ma oleks vaimselt pidanud valmistunud olema, et see tuleb järjekordne NO-le iseloomulik etendus, ehk väga-väga absurd ja omanäoline (õnneks, selles etenduses tekkis vähemalt mingisugune mõtteahel ja suund kuhugi, isegi kui see suund oli jube ja rõve kohati, siis vähemalt kuhugi jooksis mõte). Ent ei välista seda, et mõnel hetkel ma lihtsalt vahtisin seda ilusat valget seina, kuulasin tehtavat muusikat ja eksisteerisin – mis polnud ka halb, tõesti see tunne oli absurd, aga mõnus samal ajal.

Etendus koosnes põhimõtteliselt kahest osast, milleks üks oli bändina esinemine, instrumentaal oli enam-vähem, aga mikrofonidest kostus enamjaolt karjumist ja röökimist. Teine osa oli see kui seina peal näidati kaamera abil, kuidas nad improviseeritud saali keskel valge linaga kaetud mööblis (toas) midagi teevad. Mida nad täpsemalt tegid, jäi mulle kahjuks natuke kaugeks, ma proovisin igatimoodi läheneda ja mõelda kas see puudutab kuidagi mind või ühiskonda, leida varjatud mõtteid, märke, sümboleid. Midagi leidsin, aga kahtlen, et teiste leitud saak sarnanes minu omaga, ehk huvitavaks kujunes see visuaalne pool, tekst jäi pigem segaseks, aga kahjuks visuaalne pool polnud ka kõige meeldivam vaadata. Samas äkki peituski seal see ähmane omapärasus, mida lihtsalt sõnastada ja kirjeldada me ei julge. Mõte iseenesest oli hea, et näitlejatele publik sel hetkel ainult kaamera, samas me kuuleme ka päriselt mis nad teevad, ja näeme natuke läbi selle valge riide. Varbad olid lõpuks ära soojenenud, muidu olid nad täiesti jääkülmad, kuigi korralikud saapad jalas ja puha. Seinad seal ruumis olid kunstlikult ära kujundatud – mõne koha pealt musta värviga plätserdatud valge sein, kus paar kunstisooritust meenutasid nägusid. Polnud üllatus, ma kipun otsima igal pool ja kõiges nägusid või kujundeid, nii on elu põnevam. Pilgu püüdsid käerauad, mis rippusid kõrgel saali laes lühtri küljes, mis pani mitte millelegi mõtlema. Tundsin ennast nagu potilill seal põrandal maas, tegelt aknalaual olid ka mõned inimesed, siis ma vist potilill ikka polnudki. Minuvanune poiss asetas seljakoti põrandale ja käis selline kolks nagu tal oleks seal üheliitrine vodka peidus, aga seda mõtlesin või märkasin arvatavasti ainult mina.

Karjumine alguses meenutas head sissejuhatust meie tänapäeva varjul olevaisse tunnetesse, mis kuidagi enam meist ei välju. Kirjutame me ju ainult sotsiaalmeediasse, ent lähedust enam ei ihka ning kui ihkame, siis leiame midagi, mis asendab selle pooleti, kaugeltki mitte täielikult. Kui valguseid hakati timmima, siis muutus kogu olemine hubasemaks. Kuumkott pannil, munade peal, hea munalõhnaline kott, kes tegi? Sürr… aga cool? Ma lugesin kohe välja enda arvamuse sellest, et üldiselt “asju” koguneb maailma liiga palju, aga seda arvatavasti mõistnud olen muudel põhjustel, lihtsalt tabasin mingi seose selle pildi põhjal.

Unistaja reaalsus avalikkuses, kui poisile armastus näkku suruti, siis ta ei julenud seda vastu võtta, kuigi see oli ju tema tahtmine olnud nii-nii kaua? Peegeldus sellest kuidas päris armastus on hägustumas, ja mida tänapäeval üldse üksteist armastades sõnade all mõeldakse (kui üldse koos olles need sõnad teineteisele silmast-silma öeldakse). Teisalt, kas üldse peab neid sõnu järgima, võib-olla on nendest piiridest väljaspool püsimine hoopis ladusam, ei pea mingit komplekssemat süsteemi looma, kui toimib väga lihtne mõtlev keha ja teine mõtlev keha kokku põimitult.

See etendus lõi reaalsuspildi mu silme eest, kadus olevik, nii muuseas tundsin end kui unenäos. Ent see polnud tore uni, vaid hoopis segane, keeruline ning arusaamatu, aga uni, seda vähegi mõistes, ikkagi mingil moel võluv ja kutsuv. Avalikustas lolluse ja rumaluse meie kõigi ühtses maailmas olemises – inimene, kes istub aasta aega kodus, ja ei välju, et suhelda inimestega päriselt. Läheks siis näiteks päris ehtsale kohtingule, jah kohtingule no mida iganes – kasvõi koos kuhugi parki ja rääkida näost näkku, ilma internetita. Kus me praegu oleme? Ja kuhu mahub meie elus armastus? Isoleeriv telekas, elan läbi teleka päris maailmaga, mida mugavam seda kitsama silmaringiga. Bänd ja toss meenutas mõnusalt Kultruuiklubis Kelmis veedetud õhtuid viimastel aastatel. Vaadates ei kuhugi, siis jälle seina, tabasin ühe ilusa pildi, nimelt trummari vari peegeldus väga kunstiliselt seinale, seda sain hea paar minutit mõnusalt nautida 🙂 “midagi ilusat kah siis” tõdesin endale vaikimisi, kergelt muiates.

Muusika raevukus ja raskus viskas me ette tegelikpildi argipäevaelust tavakodanikul, päevast päeva sama, aga ise võib-olla rahul, ehk mis on siis mure? Sama poiss, kes nagu oleks enne oma alkoholi olemasolu mulle paljastanud, tegi etenduse ajal vähemalt 10 instagrami salvestist, õnneks ta oli ainuke. Kõik kisus üldises pildis nii häguseks ja uduseks, see oli aina rohkem unenägu, kuni enam ei teinudki vahet. Mõeldes kõigest, ja samal ajal ei millestki, kes ma olen, kus ma olen? Kas me üldse oleme enam siin tekkis mõte, kui seinale ilmutati visuaalpilt samast toast, aga täiesti tühjana, vabana. Lõi erinevad uitmõtted pähe: kas see pilt seal on olevik või minevik, ja kas me mõtleme mis siis oli või, peaks hoopis mõtlema kus me praegu oleme ja kus me olla tahame kui kunagi jälle tagasi mõeldes ennast mõtlemas tabame… ühel kutil oli peenis selja peal (kritseldus, iseloomustab ka tükki). Transs, seisundisse haarav, fantaasiasse suunav. Lõpuks kui oli täiesti pime ja muusika mängis, siis tekkis väga meeldiv seisund, kus oleks isegi veel mõnda aega olnud. Ehk kui muusikast tekib uus vaikus, ja siis saab päriselt vaikust kogeda, ikka viibides veel pimeduses, tekkis ilus hetk, seda momenti elaks mitu korda läbi. Vast sellepärast ma öökull tihti olengi, et öösel tabab kogu maailma see vaikus, vähemalt argipäevadel.

Jamh, seda etendust oli võimatu hinnata, mispärast ma otsustasin, et lihtsalt jutustan olukorda nii kuis välja kukub. Ma kirjutasin märkmeid väga mõnusalt umbes poole aja etendusest, mõned isegi täielikus pimeduses. Meenub “Beckett ehk jumala au” suveetendus, kus ma kirjutasin pea 6 lehte sinka-vonka märkmeid täis, ja ma pole neid siiamaani vaadanud. Kuna peale etendust viskasin pilgu peale ja päris õudne nägi välja, üks lause teise otsas jne, etendus ise oli küll väga hea :)! Veel mõtteid pöördudes tagasi käesolevasse hetke: kas see ongi lõpp? Kuskil baaris, vetsus, müra, muusika, pimedus… hämar ja hubane. Ähmased ja udused kogud, kõik seisab, ükski keha ei liigu, kõik jälgivad seda, mõtlevad midagi – või lihtsalt vaatavad, vaatamise pärast, nagu oleksime kõik surnud. Paneb elu üle mõtlema, teatud meditatsioon. Improtud tuba oli ka väga vinge, laud külili lükatuna osana seinast, samuti osa seinast kattis tagurpidi keeratud maal, renessanssilik härra hoidis raamatu lahtisena käes. Seda etendust ei oska hinnata, tõesti ei oska, ta oli väga NO-lik, kui kellelegi anda mingit aimu NO-teatrist, siis võiks seda vaatama saata ja öelda: “have fun”. See oleks just õige amps külluslikust sürrteatrist.

Teatrist välja astudes oli kogu linn kattunud valge kihiga… ehk lumi!!! Mina aga: tohoh! Mulle õnneks meeldib lumi ja külma ilma vastu pole ka midagi, pigem põhjamaine inimene vist. Ja peale sellist suve ma juba ootan ilusat talve pikisilmi. Igatahes see suur ilmamuutus süvendas kindlasti selle õhtu mu mälusoppidesse, vaevalt ta kunagi säält kaob. Väga soe oli laskuda jälle oma kodusesse tooli, kõrvadele pakkuda veidi Ben Howard´it ja tumedat kalja mekkida.. jes. 

Hinnang: 3, kui on tahtmine argielust veidi eemale saada, siis see sobib väga hästi, selline järsk ja äkiline. Otseselt ei soovitaks vaatama minna, ma arvan, et on muud, mis väärib praegu rohkem tähelepanu meie teatrimaailmas, ent siiski n-ö mõnikord omas mullis viibijatel tasub ikka läbi hüpata, no NO ikkagist.

ja info:

Etendus: NO36 Unistajad

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)
Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen
Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer
Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

kogu etendus oligi minu silmis unenägu, lühikokkuvõte

Peatse jällenägemiseni :)!

Pühapäevane pehme olelus: Mihkel Muti vestlus vaimusuurusest Linnateatris

Tänane põhisündmus oli vestlus kirjanik Mihkel Mutiga, mis toimus Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis, ja mida juhtis Märt Treier. Sündmuse leidsin jälle muuseas üks päev linnateatri lehte külastades, mul polnud aimugi, et selline vestlussari eksisteerib. Ja üldse, Beethoveni sõprade klubi olemasolu tuli mulle samuti üllatusena. Nii et läksin päris pimesi sinna, kuna tõesti mitte midagi arvata ega oodata ei osanud. Muidugi enne olin seal toas korra käinud, see juhtus Linnateatri täika ajal, kui sai sealt omale Noorsooteatri riidest kott ostetud, ja oma rohelise jaki leidsin ka sealt (õnnelik leid). Tänasele üritusele läksin üksinda, kuna emal oli midagi ees, ja K – kes just eile Tartusse oli läinud, ei jõudnud tulla, mil mul ei tulnud kedagi teist praeguses eluhetkes pähe, kes võiks taolisest üritusest kell 14:00 pühapäeval keskendunult sama huvitatud olla kui mina. Kohale jõudes oli umbes pool tuba täis, sai koha vabalt ära valida oma tahtmistele ja mugavustele vastavalt. Ma valisin suure kaheksase laua kuna seal tundus veel teisigi üksikuid tulijaid olevat, teised kolmesed ja muud lauad olid enamus okupeeritud. Endale üllatuseks olin pea ainuke noor seal salongimelus, kuid see ei seganud üldsegi, tekitas hoopis hea tunde. Ruum oli väga kultuurist läbi imbunud ja hubaseks valgustatud.

Pauligi kohv natukese piimaga ja šokolaadiküpsis kõrval polnud paha algus, mida saatis veel ilus Beethoveni muusika. Mutti päriselus näha oli (võib valesti ja veidralt kõlada, aga nõnda mulle esmapilgul tundus) joovastav, ta teosed on mul viimasel ajal järjest nina ette sattunud, ja see, et ma muuseas tema vestlusürituse leidsin oli küll üks väga-väga mõistlik kokkusattumus. Hakkasin maha istudes kohe märkmeid tegema, valgus langes vasakult paremale, nagu enamustel kordadel minuga juhtub. Nimelt ma olen vasakukäeline, ja siis ma pidin oma varju sees kirjutama, või jällegi istekohta muutma, aga põhiline faktor, mille järgi ma istekoha valisin oli see, et seal ei pidanud põhimõtteliselt kordagi kaela liigutama. Imelikult kähku võtsin omaenese eilset nõuannet kuulda, aga no võib-olla läks õnneks – äkki hoopis alateadvus? 

Aga üritus kujunes väga nauditavaks, Muti puhul paistis otsekohe silma erakordselt hea verbaalne väljendusoskus ning osav viis leida parajalt maitsekas sõna iga olukorra iseloomustamiseks, eks tal ole paras kogemus ka selja taga. Teemasid oli palju, nii et ei teagi mida täpsemalt välja tuua, või kust üldse alustada. 

Meenutused, märkmed ja mõtted:

Avatus, pseudopoleemika, vaimne selgroog, Eesti mets ja äärealad, looduse väärtus, miks loodus on üldse tähtis meile, masohhism, Euroopa mugavus, enda eest seismine, ohvrite toomine, esoteerika, orientalistika, isiksuse vabadus tänapäeval (plussid ja miinused), isiklik elu ja vaimne julgus mõelda suuremalt, lõbus teooria, et kui alustada millestki rääkimist, siis inimene ikka jõuab omale elus kindlaks jäänud kompleksideni (Freud, Jung). Mutil oleks see ka peaaegu juhtunud, aga ma arvan, et tal on neid mõtteid nii palju, et vaevalt keegi aru saab, milline see kinnistunud kompleks tema puhul väljapaistvana näib, kui ainult tema ise. Rahu ja tasakaalu on maailmas tarvis, aga kas seda ostetakse praegu? Pigem mitte. Samas üksikisikud saavad käituda kuis soovivad, probleem seisneb pigem laiemas levitamises ja aktuaalsete probleemide lahendustele lähedamale viimisel. Elu tempo on muutunud, ning kasvab iga päevaga aina kiiremaks. Kas me soovime üldse edasisi muutusi, mõnes vallas võib-olla küll – aga igal pool? Paneb mõtlema. Mutt ütles, et ta tunneb tänapäeva noortele sügavalt kaasa, sest raske olla noor praeguses hetkes, üldse inimene tegelikult. Kirjandust valides ei saa jälgida reklaami, vähemalt mitte ainult sellele keskenduda, kuna igale kirjanikule tehakse reklaami – ehk tasub siis sisetunde järgi osta raamatuid, ei tea. Liigselt virisev kõige üle on napakas, liigselt vaimustunud kõige üle on ka napakas. Nende kahevaheline kooslus või üldine vaimne arendamine ja julgus oma mõtteid väljendada. Mineviku taga nutmine ei ole kunagi tark tegu!

Näitleja näitleb ikka publikule, kes naerab kõige lollima koha peal (vägagi õige… mitmed etendused löövad kohe silme ette, samas mõnikord kui tõesti oled käinudki Krahlis Vaimukuskussi vaatamas, ja peale seda järgmisel päeval lähed Kriipsud uksepiidal vaatama Linnateatrisse. Tõesti, siis on huvitav kokkusattumus näitlejate samasus muidugi, aga see, et tekib väga selge teemade kontrast, mis võib-olla teebki mõnikord reageerimise teatris keeruliseks. See oli aga minupoolne erand ja erakordselt hea plaanerimine etenduste paigutamisel, õnneks Vaimukuskussi nägin teist korda, mil ei jäänud võib-olla kummitama mingid hetked liiast järgmisel päeval, sest olin enamuse juba ennist läbi kogenud.

 “Ainult seda omaks hüüa, 
mis su hinge puudutab”  – Juhan Viidingu sõnad, kuld

Mutt mainis ka, et natuke sa võid ju tegeleda sellega, mis sind väga ei puuduta ja tegelikult ei tõmba, aga ükskord lähed ikka selle tegevuse või haru juurde, mis enim hingelähedane on. Uitmõte…/äkki valega tegeledes veedad lausa 3 ülikooli aastat kuidagi ära – aga mis siis edasi saab?/  Teatud visioon tulevikku peab eksisteerima, ainult päev päeva haaval ka ikka liikuda ei saa. 

Raamat tuleb kirjutada nii, et targal oleks hea lugeda, ja loll ka midagi aru saaks. Irooniast sentimentaalsuseni on ainult paar sammu, ehk irooniaga tavaliselt suunatakse teemat natuke mugavasse tsooni. Sina oled täpselt nii tark kui on kõige targem arvamusliider, aga tänapäeval õigustavad kõik ennast arvamusliidriteks, kuna meil kõigil ikkagi sõnavabadus. 

Lahendusena näib tavalisele kodanikule ja artiklite lugejale see, et peab oskama “läbi näha”, mida keegi tegelt pakub ja väljapoole räägib – ehk kas ta on kirjutanud artikli just nimelt vajaminevate klikkide nimel, või tahab ta midagi asjalikku ja mõistupärast (faktilistki) rahvale jagada. Jah… ja vot tegelt sellega igaüks ikka hakkama ei saa – miks peakski? Tegelt üldse on keeruline ära otsustada, erinevaid materjale ja muid teabekanaleid sirvides, mis allikaile saab üleüldse tõeliselt kindlaks jääda? Samas mingi valiku peab ikkagist langetama, muidu jääd lihtsalt ühe koha peale seisma ja mõtlema – filosofeerima, mida tasub ka mõnikord teha. Mutt rääkis just ühe loo/anekdoodi, kuidas laev vajub põhja ja mees hakkab ujuma, ujub kuni väsib ära, kuid näeb juba rannapiiri, siiski jalad põhja ei ulatu ja mees upub, ent vähemasti uppus teadmisega, et ujus õiges suunas.

Ehk siis alati peab kahtlema ka enda mõtlemises, kui oled nõnda kindel milleski, ja lausa õigustad midagi, tasub hetk järele mõelda ning kaaluda. Räägitud sai erinevatest autoritest, Eesti presidendist ja paljust muust. Tõesti nad käsitlesid väga mitmeid aktuaalseid teemasid. Ja ma tänan sügavalt Mutti, sisukate vastuste ja muu loba eest – see kestis ikkagist 2 tundi. Märt Treierit oma väga hea vestluse suunamise eest, sest ka temal oli suur osa ürituse õnnestumisel. Muidugi alati on küsimusi lihtsam esitada, kui neile vastata, sellegipoolest Muti mõttekäiguga ühel joonel püsida ja veel adekvaatselt ühiskonda puudutavaid küsimusi esitada, mitte nii lihtne – tubli töö!

Ürituse hindeks annaks: 5 (see on põhjustatud sellepärast, et see meeldis mulle väga ja andis palju mõtteainet tuleviku edasi minemiseks, kuid ka sellepärast, et viimasel ajal on Mutt mul üks kõige loetavamaid kirjanikke olnud, ja sümpatiseerib. Hetkel on ka “Hiired tuules” käsil. Üldiselt olen arvamusel, et hea on järjest lugeda ühe autori teoseid, kuna nõndaviisi saab kiiremini lugeda ning mõistab ka autori mõtteid ja tagamaid paremini. Saab kvaliteetsema analüüsi teha raamatu lõpus põhimõtteliselt. 

Hüva, aitab kah tänaseks, lähen lugema!

Kõike head, kes iganes loeb :)!

Tervitus ja laupäevane teater/ kohtumine. vaadake silma. suruge kätt. jagage küpsist. ja muljeid. naps ja vaps.

Tere-tere, mõtlesin, et hakkan siis teksti siin üles kirjutama. Kahtlen, et seda blogiks nimetada saab või millekski sarnaseks, kuid proovin kuidagi pihta hakata vähemalt.

Täna oli tore päev, küllaltki. Ärkasin küll pool üksteist, aga toast väljusin alles pool üks, kuna istuli ajades ennast voodis põrkasin muidugi maas lebava kitarriga enne kokku.

Nimelt mul on pisikene huvi tekkinud, mis õnneks aina kasvab, kitarri mängimise ja üldiselt nii akustilise- kui ka klassikalise muusika vastu. Mitte, et see varasemas elus oleks puudunud – ei, kohe üldse mitte… vaid kätt polnud siiamaani kahjuks/õnneks külge pannud – seekord siis pigem kahjuks. 

Peale mu ebamäärast tinistamist oma kambris (:loe toas), kambriks nimetan seda seetõttu, et mul pole seal ühtegi akent, mil ärkamine osutub mõnikord päääris keerukaks, ja ruumi kipub ka vähe olema. Jõudes alla korrusele tegin kõik huvitavad hommikused tegevused ja sõin.

Järgmisena sai plaani võetud K-ga ja tema tüdruksõbraga kokkusaamine, kes olid eelneval päeval Tartust-Tallinna bussiga loksunud. Muidugi ma ei väljunud enne kodust kui nad mind all ootamas olid värava taga, tavaline hajameelne mina, lasen teistel oodata. Peale ühte sooja käepigistust ja tutvumist suundusime sujuvalt Solarise suunas, mulle sobis see muidugi väga hästi, sest mingil imelikul põhjusel on see keskus (kus juhuslikult asub ka üks kõige kallimaid toidupoode), mulle päris meelepäraseks muutunud viimaste aastate jooksul, kunagi oli Rimi suurem konkurent. Sellegipoolest saab mõnikord ka hilistundidel väikesest Rimist läbi hüpatud, pole tal häda midagi 🙂

Teel Solaaarisesse(nagu mõned inimesed televiisoris vahel osavalt artikuleerivad) sattus mu teele muidugi, nagu linnas seigeldes kombeks on, vastu tuttav G, koos oma ülikooli semuga. Ma olin vaevu peale teretamist midagi mõtlema hakanud kui G pakkus välja, et me nendega liituks ja üheskoos lähedal olevasse Musta Puudlisse hoopis istuma läheks.

“Hm” kostus valjult paarkümmend igavat, kuid ärevat sekundit meie mõtted seistes munakividel, mil sain suust välja öeldud: “DAvai, miks ka mitte?”. Kõik jõllitasime juhmalt üksteisele näkku ja asusime teele. Kogetud hetke spontaansusest jäi mõte häguseks kuni maha istumiseni juba Mustas Puudlis, kus G juhtimisel tellisime 4 Saku Originaali, igale mehele, no kui vana sõpra näed siis ikka ju võib!

Korraks püsis hea vaikne pilkude vahetamine õdusas Mustas Puudlis, kuid siis hakkasime igaüks jälle ennast tutvustama ja lobisema nagu ikka kui kedagi uut kohtad. K “võeti vahele”(humoorika taustaga väljend, mis on mulle põhikoolist külge jäänud, ehk ainult heas mõttes, nö inimene “bust´itakse” millegi tegemiselt või ütlemiselt vms) sellega, et tal juba üks luulekogu valmind ja teine valmimas (assumptioon, et uueks aastaks), mil tekkis koheselt diskussioon selle üle. G pakkus K-le välja, et teine luuletaks meile midagi kohe kohapeal. K võttis kohe telefoni pihku, mis pani valjult mu lausuma, et: “noh kohe guugeldab sulle ühe, mis keeles soovid?”, ei tegelikult võttis varnast ühe vana enda luuletuse, mida olin isegi varem kuulnud või lugenud. 

Peale õlle finišit oli hea hetk lahkumiseks, sain aru, et tegelik soov Solarisse suunduda oli siiamaani jõus. Solarises suundusime üles Tokumaru idamaisesse söögikohta, kus ma polnud isegi käinud, kuigi see ammu eksisteerinud. Sai istutud ilusti akna äärde, kust oli kaunist sügist näha Tallinna linnaelu kõrval, ning inimesi siin-seal keda mulle meeldis pilguga saata ja uurida. Tellisin miso supi lõhega ja pisikese kannu Sencha rohelist teed. Supp oli hää, tee oli ka hea nagu Sencha ikka, aga selle kannuga läks veidi kehvasti, alguses ajas veidi teed üle, kallates nö, teenindaja tuli küll appi, aga see tegi olukorra vist veel humoorikamaks minule ja K-le. Nalja sai.

Sai natuke raamatutest ja muust ülikoolielust räägitud, kuid siis pidid nad bussi peale liikuma, ehk Dorpatisse tagasi. Ma lendasin (tegelt jalutasin) koju, kus sain paar tundi möödunut seedida enne kui pidi hakkama Rahvusraamatukogu poole suunduma. 

Niiii… lõpuks.. kus toimuski tänane teater 🙂

See oli teatrisarja “Sajandi lugu” lavastus VAT Teatri ja G9 poolt. Mille toimumisaeg jäi siis aastatesse 1930-1940. Ning oli kolmas Eesti 100 raames etendus, vist? Etendus oli põhimõtteliselt kolmes osas. Sisse minnes said kohe pileti vastu endale sellise käsivarre ümber mineva paela, kas musta või valge, mis viis kohe mingismõttes sinna aastatesse mõtted. Riideid jäid selga kuna esimene osa algas õuest, liikusime kahes jorus välja, kuna musta ja valget juhtisid erinevad inimesed, eesotsas olid naised, täis mustas- või valges kostüümis, ja pea küljes olid õhupallid. Päris absurd, aga olemuselt vinge. Sellele järgnes väike vaheshow, mida oli sellise ilmaga natukene jama vaadata, külm oli, aga sai hakkama. Tore oli see kui mõned valge käepaelga jooksid mustade seast ikka oma poolele, ju siis mõnel olid need värvi abil jagatud rühmitamised veidi kahe silma vahele jäänud. Või need kes lihtsalt raamatukogust muuseas lahkusid, nagu seda show´d seal ei toimuksi, act casual. Edasi sai mindud juba trummide saatel, ehk mingismõttes marssides, aga mitte mingit takti küll publikus olles viitsinud järgida, ent toreda tunde tekitas ikka, umbes nagu oleks mingi rühmitus või natuke mõne pretensioonikama eesmärgiga liikumine majakatustel. 

Kui näha oli juba teist rühma, kellel polnud üldse sama trummipõrin ja rütm, siis tekkis selline huvitav põnevus, paar tuttavat nägu oli ka teisel pool vett. Hea oli see, et emaga olime küllaltki eesotsas oma publikuparves, sest nüüd hakkas üks huvitav vaatepilt tekkima, mida loodi kasutades inimesi ehk publikut, superidee. Nägi välja see nii, et kujutagem ette Vana-Kreeka teatrit, kus istekohad olgu keskelt ühedatud, valgete grupp hakkas poole pealt alla minema nagu uss, rida-rea haaval, ja teine grupp mustade käepaeltega hakkas omakorda kõige ülevalt tulema, ehk kui jõudis sinnamaani, et enamus inimesi oli liikuvuses, tekkis pilt nagu tänapäeva Hobujaama peatuse lähistel ristmikul, kus rohelise foori korral kõik inimesed liiguvad siit-sealt, ilusti üksteise järel nagu sipelgad oma pesas. Vedas, et ma märkasin seda, nö ringi vaadata sel hetkel, sest see oli tõesti vaatamist väärt! 

Peale seda suundusime kuskilt keldrikorrustelt sisse ja hakkasime aina ülespoole liikuma, “palju treppe”, mida eelnevalt lausa hoiatati, polnud üldse vale, sai ikka omajagu kõmbitud. All liikudes anti kõigile prillid, millega muutus kõik seal sügavamal igasuguste masinate ja üksikute lampide keskel punaselt õudseks. Ülespoole jõudes läksime raamatukogust läbi tagasi õue, jõudes ilusamate vaadeteni, öine tuledes Tallinn, kaunis pilt. Poole tee peal haarasime kõik aga järsku kätest kinni teineteisel, Balti keti tunne tekkis natukene, hoides käest kinni kaasmaalastel (üheks nendeks mu ema) ja pilk suunatud, veel päris rohelisele Tallinnale, prima. Kuid see ei jäänud õues katusel kaugeltki viimaseks vaatamisväärsuseks, järgmisena ronis, lambike selja peal kõikumas, üks mees üles tippu ja lehvitas sinist lippu. Alguses oli väike eksimusmaik suus, aga siis nägin ka kõrval kahte naist, kellel ühel must ja teisel valge lipp käes lehvisid (suured lipud ikka). Tagasi sisse kõndides olid raamatukogus edaspidises etenduses laulda aidanud Rahvusraamatukogu naiskoor, kes ümises ilusat viisi samal ajal kui me publikuna neist möödusime. Jõudsime tipa-tapa treppidest aina alla laskudes alguspaika, kus mängis nüüd pianist. Ja nüüd suunati kaks gruppi teistmoodi kaheks edasi, mida eeldasin enne, kuna ühel varasemal peol sai samalaadselt üks mäng lahendatud. Nimelt käepaeltel seisid numbrid, ehk samu numbreid oli kokku kaks. Igale numbrile kuulus üks selline laua moodi improviseeritud ese, kus seisis kindel number ja leheke “Kohtumine. Vaadake silma. Suruge kätt. Jagage küpsist. Ja muljeid.” – sellest ka minu postituse pealkiri kohati, ehk jälle mõnus mõjus publiku kasutamine, mitte midagi ebameeldivat ega kuidagimoodi häirivat, no kes ei taha juttu puhuda, siis muidugi ei pea. Aga mulle väga meeldis, sattus üks ligi seitsmekümne aastane vanaproua seltsiliseks, kellega sai natuke sinnamaani kestnud eelshow´d analüüsitud ja juttu puhutud, vahva!

Peale tutvumist sai “kähku” riided ära anda, sellega läks mul kuskil 7 minutit ma arvan, ja siis jõudsin napilt võtta osa ka pakutavast. Milleks oli pisike näitus, pits viina (Eesti terviseks, no kui Eesti terviseks, siis ikka ju võib!) ning väike leivaruuduke võiga. 🙂

Siis toimus tipa-tapa vol 2 ja läksime kohti välja valima emaga, alguses platseerusime tähtsalt esimesse ritta, aga lavale sealt vaadates jäi juba paari sekundiga kael kangeks, siis otsutasime kolmanda rea esimese ja teise koha kasuks. Enam-vähem head kohad olid, üldjoontes kõik sobis, aga rohkem keskele tasuks otsida teinekord, kuna põhitegevus on ikkagist laval ka keskel, mil ei pea ka publikuna palju kaela sinna-tänna suunama. See aga pisidetail, mille kirjutan pigem endale järgmiseks korraks meeldetuletuseks. Ja kaelaga seoses meenus kohe suvel toimunud etendus “ja peaksin sada surma ma”, kes vaatamas käisid, peaks mõistma miks 🙂

info etenduse kohta, mille leiab ka 2 eurot maksvalt kavalt

“Sirgu Eesti”

Oleks võinud minna ka teisiti

Algidee: Indrek Hargla ja Aare Toikka

Üldkäsituse autorid: Aare Toikka, Mihkel Seeder, LTÜ G9

OSADES: 

Katrin Saukas: Ester Meel, esidemokraat ja Artur Sirk, vabadusüliõpilane

Elina Reinold: Agnes Augustin, opositsionäär, Johan Laidonär, kindral ja kunde

Meelis Pödersoo: Eduard Poolöö, algaja näitekirjanik, Konstantin Päts, riigitegelane ja Kunde

Ago Soots: Kaur Kerges, esinäitleja; Jaan Tõnisson, riigimees; Raamat, vabadussõjalane; Karl Reits, prohvet ja Korporant

Margo Teder: Jaan Hall, ajaloolane; Andres Larka, vabadussõjalane; Libu ja Kunde

Tanel Saar: Hugo Kirb, rahvaesindaja; Kivi, vabadussõjalane; August Rei, sotsiaaldemokraat; Raskolnikov, diplomaat ja Kunde

Etendus ise, mis nüüd lavale jõudis lõpuks… oli hea. Näitlejate töö oli väga hea, rollist-rolli üleminek sujuv ja loomulik. Teadsin ainult Tanel Saart keda olin enne VAT´is käinud kunagi vaatamas, ja kes mängis lavaka happeningul “Popi ja huhuu” ning NO99 lavastusel “Siis kui lapsed juba magavad”, aga nii palju siis sellest. Lavakujundus osutus päris heaks, alguses mõtlesin, et natuke liiga tagasihoidlik, ainult toolid ja riided, paar prügikotti ja nii jääbki. Aga lihtuses peitus võlu ja neid sai väga hästi selle ajastu ruumides ära kasutada ning ilusti piiridesse mahutada. Meeldis temaatika sini-must-valge, lava eesriie oli klassikaline must, lagi saalis valge, ja toolid millel perseid puhkasime (etendusest natuke) olid sinised – seda panin alles lõpus tähele, mil vaatasin nii muuseas saalis ringi. Prügikotid olid ka isegi meie lipuvärvides! Üldiselt käis ajajärk etenduses nii kunagises 1920-1930ndates aastates kui ka tänapäevas, arutades mis ja kuidas oleks nende endi etendavas etenduses siiski parem. Lavastuse üldteemaline mood meenutas koheselt “Wabadusristi”, mida sai paar aastat tagasi läbi kooli Draamateatris kaemas käidud, ehk siis mõlemad käsitlesid seda, mis maha vaikitud ja kuidas oleks võinud minna teisiti, miks läks sel hetkel nii Eestiga nagu läks. Klaas, mis sai täis valatud hakkas tühjenema lonks-lonksu haaval tol ajal riigi juhtivate isikute poolt, kuni viimane vesi kallati Artur Sirgu (kes oli Tollase Vabadussõjalaste Liidu üks juhte ja Eesti diplomaat/poliitik) käsikirjale, mis tõlgendas krahhi ja riigi sisemaailma umbsõlme jooksmist, ning pidi jõudma Ameerikasse, aga ei jõudnud. Mil viimase veenire raputas sealt välja vene diplomaat Raskolnikov, kes pistis peale seda klaasi sujuvalt mantlitaskusse. Juba Wabadusristiski mäletan ei tundnud piisavalt oma teadmiste ühtivust ja piisavat kaasas käimist selle ajajärgu poliitiliste teemadega. Aga peensusteni polegi vaja alati süveneda, peaasi, et kuidagimoodi mõttega kaasas käiks ja ei laseks silmadel tähelepanu kadumise pärast hetkeks sulguda, mida mul kahjuks juhtus mõlema tüki puhul paar korda, arvatavasti ka nende pikkuse tõttu. Küll peab mainima, et see uuem variant, sajandi loo raames tehtud etendus oli seeditavam ja paremini lavastatud, ning ka visuaalselt tõmbavam. Põhjus üks seisnes selles, et esiteks oli sissejuhatus pikk ja lai, õues jalutus,  värske õhk, eksprompt uudsus, pits viina (no otseloomulikult), ja väike muljetamine veel lisaks. Ning pool etendusest (laval) sai pühendatud reaalsele lähiminevikule, mil nad nö arutasid kuidas siis täpsemalt seda “Suur Etendust” luua, mis peaks olema Eesti 100 vääriline, mis oleks õige ja truu…? Ma arvan, et nad said väga hästi sellega hakkama, kindlasti tõstsid paljudes väikese VAT teatri reputatsiooni, nii minugi oma kindlasti. Mõne rollivahetuse puhul näis natuke vähe kostüümivahetust toimuvat, samas nad tegid seda kiiresti ja veel ise terve aja laval olles (mõni etendas viit erinevat rolli, hämmastav), aga näiteks Margo Teder sai libuks riietumisega erakordselt hästi hakkama, näitlemistöö püsis samuti hea, meeldejäävaks jäi see kuidas ta laskus (kukkus peaaegu) maha põrandale, samal ajal graatsiliselt lihtsalt nõjatades ühe liigutusena pea diivanile, ja hakkas tõsisel, kuid armsal häälel rääkima. Samuti sümpatiseeris tegelaskuju, keda mängis Tanel Saar, mis toimus praeguses ajajärgus, ehk ta mängis väga enda otsusele kindlaks jäävat tõeotsijat ja nö selget mõtlejat (ratsionalisti). Mil teised arutasid, mida saaks “Suurel Etendusel” lihvida, proovis Tanel Saar kõiki maa peale tagasi tuua ja küsis: “mis saab sellest prügist mis meie ümber on?”. Ja mitte ainult oma kaasnäitlejaid ses hetkes kahtlema pannes, vaid see oli lausa pigem suunatud publikule, üks hetk läks eriti järsku elavamaks, mil kostusid ta suust publiku poole kõlavad sõnad umbes nii: “mida kuradit te persetate siin teatris istmetel?”. Julge, aga nii peabki ega muudmoodi ju mõned vastu ei võta. See meenutas liigagi palju mu isa, kes väga sageli sama teemat kodus üle kordab, mitte küll niimoodi vulgaarselt sõnadega ilustades, aga nii pigem vaadates suuremas mõistes, Eesti riigi mõistes, mida küll ka kirjeldas etendus ma arvan vägagi arusaadavalt. Selle üle oli väga suur rõõm, et see teema on sisse toodud. Sest see on tohutult tähtis teema nii maailmas kui ka Eestis praegu. Arvan isegi, et vanalinna oleks prügikaste paar tükki juurde vaja, eriti hea oleks veel erineva tarbega prügikastid, aga eks see ole juba peenem samm siin kitsastel tänavatel kui üldse. Etendusel kõlas mitu korda laul “Eestimaa, mu isamaa”, nii naiskoori esituses ainult, kes istusid paremal pool kõrvalistmetel, kui ka publikut ühe korra kaasates, mis tuli ka enam-vähem välja. Jällegi publiku kaasamine kuidagimoodi, mis järjekordselt äratas natuke üles, kui uni oligi mingil moel ligi tikkunud. 

Eestimaa, mu isamaa, 
kuis mull’ armas oled sa! 
Murravad ka tormid, tuuled 
Taara iidsed tammepuud, 
siiski hüüavad mu huuled: 
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,: 

Eesti vaprad vanemad 
vaimuvallast vaatavad. 
Peas neil paistvad pärlikroonid, 
võidulaulud nende suus. 
Neil on kuninglikud troonid, 
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,: 

Eestimaa, su mehemeel 
pole mitte surnud veel! 
Peab surm ka rohket lõikust 
suure sõjakäraga: 
truuks jääme isamaale 
:,: viimse veretilgani! :,:

Etendusele annaks hinde: 4+, Soovitaks igale vanusele vaatama minna, ja just neile kes väga pole kursis ikka veel täpselt nende 1930ndate-40ndate aastatega Eestis. 

Peale etendust jalutasime mampsiga mööda lemmikalleed (Kaarli puiesteed, kuna see on kõige lähemal) alla mööda, kuni kaugel silmasin isa! (detektisin ta juba kaugelt ära, teatud iseloomulike väljanägemiste järgi, madal ratas, mõni kilekott näpus (tihe vabatahtlik igapäevane “teemeärataja”), ja ema tehtud nahamüts peas (tol õhtul avastasin üleüldse, et mu mama on selle teinud, vägagi tüüpiline avastus minu peres), aga tõesti, milline kokkusattumus jällegi… 🙂 Tegin tiiru sügistuules rattaga ja siis paar klõpsu kuldsete sügispuude ja tumeneva taeva taustal koos emaga. Nii kaua pildistasime kuni saime aru, et väljas on külmemaks läinud ning näpud juba kanged. 

Nonii, ma ei arvanud, et see nii pikk tuleb, ei teagi kui pikad tavaliselt postitused üldse on, no uhke algus vähemalt (pikkuse poolest). Väga minu moodi, iga mõte mis pähe kargab peab üles klõbistama!

Egas midagi, järgmise korrani…

Au revoir!